04.09.2017
Wesse Allik.
Kuni valitsuse vahetuseni eelmise aasta lõpul uskusid paljud, et Keskerakonna troonil laiutab „kuri ja paha“ Savisaar ning tema jalge all on rõhutud ja eksinud, kuid muidu täiesti viisakad inimesed. Sellise väära arusaama kujunemisele aitas kõige enam kaasa Reformierakond, kes armastas rääkida, kuidas Keskerakond oleks erakonnana vastuvõetav, kui seal poleks juhtoinaks Savisaart.
Reformierakonnal oli seda juttu tarvis ajada ühelt poolt seepärast, et tollaseid koalitsioonikaaslasi närviliseks teha, teisalt aga andis see suurepärase seletuse, miks võtta oma ridadesse Keskerakonnast lahkunud Ain «vene saatkonnatöötajad ekslevad mu trepikojas» Seppik, Deniss «ausalt, me küsisime kiriku jaoks raha» Boroditš ning Vilja „olin 14 aastat pime“ Toomast.
Huvitav, kui Yana Toom oleks Savisaarega mõned aastad tagasi tülli läinud, kas tema oleks ka vastu võetud? Või oleks mindud sotsidega kaklema, kumb ta endale saab? Sama kinnitasid muidugi ühest suust ka SDE-ga liitunud keskerakondlased: ainus „lurjus ja siga“ on Savisaar, nemad on ainult kannatajad.
Mis juhtus tegelikult? Keskerakond on ilma Savisaareta võtnud hoopis venemeelsema kursi. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Oudekki Loone nägemus küüditamisest ja kommunismist, endise ministri (nüüd keskerakonna peasekretäri) Mihhail Korbi suhtumine NATO-sse, peaminister Ratase tahtmatus tegeleda „Ühtse Venemaa“ lepinguga, keelenõuete leevendamine koolides, kavatsus anda hallipassimeestele automaatselt eesti kodakondsus.
Venemeelsuse põhjus on lihtne: Keskerakonna hääled tulevad peamiselt mitte-eestlastelt ning selleks tuleb jõuliselt näidata, et Keskerakond seisab ka ilma Savisaareta siinsete venelaste kõrval.
Tänaseks on selgeks saanud ka see, et Savisaar polnud ideeline. Praegusest kohtuprotsessist nähtub, et Savisaarele meeldis laialt elada, omada haaremit (vihmavarjuhoidjad) ja kintsukaapijate armeed. Üldiselt laveeris Savisaar rahvus- ja ajaloo küsimustes kahe tooli peal, mis mõnikord tuli välja ja mõnikord mitte). Valijad olid tema jaoks pelgalt hääled, poliittehnoloogiline detail. Savisaare Keskerakond oli selles mõttes täiesti unikaalne erakond, et maailmavaatel polnud tähtsust. Kokku olid saanud kõigist võimalikest poliitilisest spektrist inimesed, muu hulgas avalikult homokultuuri propageerijad ja täielikud homovastased. Keskerakonnaga liitus nii venemeelseid, eestlastest karjeriste kui ka Savisaare kojanarre. Kuid kogu selle kirju seltskonna arvamus või meelsus ei omanud suurt tähtsust – maksis Savisaare sõna. Teisisõnu, me kuulsime kuni eelmise aasta 6. novembrini ainult Savisaare arvamust, mitte Keskerakonna arvamust. Keskerakonna tegelik pale avaneb meile alles praegu.
See pale on ebameeldivamaks üllatuseks kahtlemata IRL-ile. IRL ja SDE viskasid valitsusest välja Reformierakonna, kuid tuli välja, et ilma paha Savisaareta koosneb Keskerakond ainult ideelistest venemeelsetest ja poliitilistest karjeristidest. Ilmselgelt on end alla valimiskünnise mänginud IRL-i poliittehnoloogid teinud väikese arvutuse, et rahaliselt tasub valitsusest võtta mis võtta annab. Pärast 2019. aasta valimisi on võimalik hüljata IRL-i tühi kest ning – iga mees enda eest – muudesse erakondadesse laiali pudeneda.
Keskerakonnaga koalitsiooni minekust sai petta ka SDE, kes lootis salamisi saada Keskerakonna tagant vene hääli endale lootuses, et peaministri erakonnana ei saa Keskerakond endale lubada avaliku venemeelsust. Küllap lootsid sotsid sedagi, et Keskerakond mängib valitsust juhtides end nurka ka sotsiaalküsimustes – valitsuses ei saa raha lihtsalt kõigile loopida, mis siis, et seda on aastaid lubatud. Tuli välja, et valitsus saab olla veelgi venemeelsem ning Ossinovski on sotsiaalküsimustes hoopis ise ennast nurka mänginud.
See kõik on juhtunud mitte niivõrd Kremli kavala mängu, vaid meie oma kolme võimuerakonna arveteklaarimise tulemusel.