Wesse Allik: kui valedetektor näitab aiateibaid

Rubriik Arvamus On
- Updated
©UU
Wesse Allik vaeb oma loos Saksamaa teede-ehituse tegelikku tausta.

EKRE Tallinna volikogu Wesse Allik kirjutab vastusõna Postimehes avaldatud arvamusloole, mida reklaamitakse välja rubriigis „Valedetektor“, ja mis peaks tema hinnangul järgima akadeemilist debati reeglit – selles olgu faktid ja viited.

„Ma ei hakka siinjuures kommenteerima Karsten Brüggemanni arvamusi ja väljaütlemisi selles artiklis. Eks igaüks teeb oma järeldused ise. Kuid ma kommenteeriks metoodikat, arve ja fakte, mida ta oma teeside toetuseks toob. Veidi uurimistööd tehes osutuvad need paraku kas pooltõdedeks või lihtsalt valeväideteks.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Märgiks ära kolm asjaolu, mis mind selle loo juures üldisemalt häirisid. Esiteks – puuduvad viited allikamaterjalidele. Kui me räägime ümberlükkamisest, siis ei saa kellegi arvamust ümber lükata oma arvamusega. Ilma allikamaterjale välja toomata just sellega tegemist ongi – isegi siis, kui selle kirjutab ajalooprofessor.

Teiseks – kui räägime tee-ehitusest ja Hitleri osast selles, siis ligi 2/3 artikli sisust keskendub üldse millelegi muule. Kolmandaks – tegemist on suuremas osas https://www.dw.com/en/the-myth-of-hitlers-role-in-building-the-autobahn/a-16144981 ümberjutustusega.

Ülevaade artikli sisust teede-ehituse osas

„Vilba seisukoht, et «Hitler pani Saksamaal teedeehituse käima», on vale juba selle poolest, et Adolf Hitler jätkas 1933. aastal üksnes Weimari vabariigi plaanide elluviimist, olles seejuures oma parteiga ennist nende vastu võidelnud.“

Suuremas osas on see valeväide. Oli erinevaid assotsiatsioone, kes plaanisid erinevate linnade vahele kiireteid. Neist suurim oli HaFraBa (Verein zur Vorbereitung der Autostraße Hamburg–Frankfurt–Basel) ja mõned teised. Tegemist oli kas era- või kohalike omavalitsuste plaanidega. Nendest ühestki ei saanud asja – kas ei leitud rahastatust või siis projekt sumbus juriidilistesse ja ametkondade vahelistesse probleemidesse. Weimari vabariigil endal polnud mingit kiirteede ehitamise projekti. Arvestades tollast majandusolukorda ei saanudki olla.

Väite teine osa, et natsipartei võitles kiirteede vastu, on parimal juhul pooltõde. Mitte ühtegi Hitleri või kõrgema partei juhtkonna väljaütlemist kiirteede vastu mul leida ei õnnestunud. Kõigis inglise- ja saksakeelsetes väljaannetes, kus seda väidet kasutatakse, on see ilma viiteta allikale.

Tolleaegset Der Stürmerit sirvides (mitteametlik natsionaalsotsialistliku partei häälekandja) võib leida sellel teemal erinevaid arvamusi (nii poolt kui vastu). Igal juhul paari erakonna liikme arvamuse põhjal sellise väite õhku viskamine pole kindlasti ajalooliselt korrektne väide.

„Öelda, et «tänu temale on Saksamaal väga tugev ja hea teedevõrgustik», vaatab esiteks mööda faktist, et kiirteed oleks ehitatud ka ilma Hitlerita.”

Äärmiselt küsitav väide. Saksamaal polnud tollal eriti palju autosid ning kiirteede jaoks puudus lihtsalt tarbijaskond. Polnud ka Natsi-Saksamaal, selle pärast tuldigi välja riiklikult subsideeritud Volkswageniga, millega neid teid katta.

Hilisemad kiirteed ehitati varem planeeritud kohtadesse

Ameerikas hakati kiirteid (Interstate Highway System) süsteemselt ehitama 1950. aastate lõpus (mingeid juppe, tõsi küll, alates 1940-test). Arvatavasti oleks ka Hitleriga Saksamaal heal juhul samal ajal (st 1950. aastel) mõni üksik jupp ehitatud. Kindlasti ka mitte sellisel kujul  – Hitler sai teid nii vabalt ehitada selle tõttu, et polnud õiguslike probleeme ei maa kasutuses ega mõnes muus valdkonnas, mis on ühes demokraatlikus riigis. Hilisem Saksamaa kiirteevõrgustik on täpselt samas kohas, kuhu Hitler seda plaanis, just selle tõttu, et maad olid riigile juba võõrandatud.

Igal juhul vajaks see väga tõsist seletust, miks 1929. aasta mustast neljapäevast vaikselt toibuv riik väheste autodega oleks hakanud ilma Hitleri grandioosete ideedeta kiirteid ehitama. Hiljem (näiteks  1970. aastatel) aga oleks juba väga keeruline olnud kümneid tuhandeid krunte tee jaoks riigistada. Siin võivad kõik meie oluliselt väiksemaid teede-ehituste saagasid kõrvalt vaadata.

„Teiseks on kolmekümnendatel aastatel ehitatud trassid vaid väike, täielikult ümberehitatud osa tänasest teedevõrgust.“

Vale. Kõik  tollal ehitatud trassid on endiselt kasutusel. Valmis jõuti ehitada 3800 kilomeetrit kiirteid ja umbes 3000 kilomeetrit erineva valmimisastmega teid juurde. Seega kokku umbes 6800 kilomeetrit, mahult umbes pool praegusest Saksamaa kiirteede võrgust, mis on 12,996 kilomeetrit. See pole väike osa. Lisaks kulgesid uued trassid juba Natsi-Saksamaa poolt riigistatud koridorides.

Juurde võib lisada fakti, et alles 2013 aastal vahetati välja viimane säilinud A11 betoonkeha  (Poola ja Saksamaa vahel).

„Teise maailmasõja puhkedes 1939. aastal oli plaanitud 7000 kilomeetrist valmis vähem kui 4000. Pärast seda suunati teedeinsenerid okupeeritud aladele sildu ehitada.“

Tegelikult oli planeeritud siiski 12 000 kilomeetrit kiirteid. See otsus tehti 1938. aastal pärast Austria ja Sudeedimaa liitmist. „Whose Landscape? Technology, Fascism, and Environmentalism on the National Socialist Autobahn William H. Rollins“.

„Samuti ei pea paika natsionaalsotsialistliku propaganda ülistatud müüt, et kiirteede ehitus vähendas töötute hulka. Kiirteedel ei töötanud kunagi rohkem kui 130 000 töölist, 1933. aasta kuue miljoni töötu juures ei olnud sellel numbril erilist kaalu.“

Goebbels rääkis Der Stürmeris ja oma esinemistes 600 000 tuhandest lisandunud töökohast terves sektoris. Ta ei pidanud silmas ainult neid, kes on otseselt tee peal, labidas käes, vaid ka töölisi karjäärides, betoonitehastes, metallitehastes (teed ehitati peamiselt raudbetoonpaneelidest) jne. Kui palju see number paika peab, on väga raske öelda. Kindlasti aga tõele lähem, kui arvestades ainult otseseid teetöölisi. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas 130 000 lisandunud töökohta ei vähendanud töötute hulka?

Lõpetuseks

Saksamaa kiirteed olid sellepärast märkimisväärne projekt, et tegemist oli maailma esimese suure kõvakattega teede projektiga. Näiteks Eesti vabariigi lõpuks oli betoonteid (ilma armeerimata) ja asfaltkattega teid kokku alla 50 km ja asusid Tallinna sees.

Ega mujal maailmas polnud asjalood paremad, Inglismaal oli kõiki kõvakattega teid enne Teist maailmasõda kokku umbes 800 km. Siinjuures, näiteks Inglismaad läbiv ja suurima liiklusega „suur põhjatee“ mis jookseb Londoni ja Edinburghi vahel, oli üherealine kruusatee.

Saksamaaga võrreldava teede ehituse projektiga alustasid Ühendriikid alles 1950. aastate lõpus (Interstate Highway System) ja lõpetasid alles 1990. aastatel, ehitades 35 aasta jooksul 77,540 kilomeetrit teid.

Arvestada tuleb ka ajastut, kus auto oli alles uus asi ja vähestel, nagu olid harulduseks ka kõvakattega teed – asfalti ja betooni hakati teede-ehitusel alles 1920. aastatel laialdasemalt kasutama (ehk teiste sõnadega, see oli katsetamata materjal). Paljude suurlinnade vahel polnud igal pool isegi kruusateed, vaid pinnastee. Rääkimata tolle aegsest majandusolukorrast – mõned aastad peale ülemaailmset majanduskollapsi.

Üheski demokraatlikus riigis ei läheks selline idee läbi, selline asi eeldabki ehitushullu diktaatorit. Ükskõik mis olid Hitleri motiivid, teede ehituse kohapealt sihtis ta arvatavasti õigesse suunda, sest see, mis tal jäi valmis ehitamata, tehti ikkagi hiljem ära.

Hitleri ja natside kurjuses ei kahtle tänapäeval vast keegi. Samas pole vajadust iga nende tegemisest vaadelda mõttetu, rumala ja tühisena, sest vastasel juhul läheb kaotsi teine tõde. Tee põrgusse on sageli sillutatud heade kavatsustega. Selles teemakäsitluses võib seda metafoori võtta ka otse.

Kuid lõpetaks lõbusamates toonides ühe samuti teemakohase anekdoodiga, mida kuulsin eelmisel aastal. Küsimus: „Miks tervishoiuminister Ossinovski suitsetab?“ Vastus: „Teatavasti Hitler võitles suitsetamise vastu ja ta ei taha olla nagu tema.“

Allikad:

Thomas Zeller, dr. Thomas Dunlap, Driving Germany: The Landscape of the German Autobahn, 1930–1970, New York/Oxford: Berghahn, 2007

Whose Landscape? Technology, Fascism, and Environmentalism on the National Socialist Autobahn William H. Rollins

https://de.wikipedia.org/wiki/Reichsautobahn

https://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/germany/10349867/Last-stretch-of-Hitlers-motorway-to-disappear.html

http://www.betoonteed.ee/wp-content/uploads/2013/09/Teeleht-nr-4-2008-Mairo-R%C3%A4%C3%A4sk.pdf

https://www.dailymail.co.uk/news/article-1247543/How-Thirties-saw-Britain-fall-love-car–nation-road-hogs.html

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused