Kolmapäeval oli Riigikogu menetluses nn Mercosuri leppe heakskiitmine Eesti poolt ja EKRE eitava seisukoha ütles välja Arvo Aller.
“Mercosuri ratifitseerimise lepingu osas saab küll öelda ainult seda, et Eesti ei peaks olema nõndanimetatud esirinnas, kes esimesena selliseid asju hakkab ratifitseerima. Võib-olla tark ei torma, nagu eesti vanasõna ütleb, ja need läbirääkimised 25 aasta jooksul, mis on kestnud praeguseks hetkeks, tuleks võib-olla veel üle vaadata. Kui ikkagi Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa ei ole oma ratifitseerimist kas siis alustanud või seal toimuvad alles arutelud, siis ei ole meil ka mõistlik sellega tormata.
Aga 25. märtsil on Eesti riigi poolt lepingule alla kirjutatud. Minu arust oleks see võinud olla natuke parlamentideülesem. ELAK-ist ta küll läbi käis, ELAK muidugi kinnitas selle ära häälteenamusega, seal ei saanud ka midagi vastu vaielda.
Vahelepingus on ka põllumajandustoodete kaitse sätted ja kahepoolsed kaitsemehhanismid. Ärme unusta seda, et kui praegu on Euroopa Liidu toodetel tollid peal, siis on ka sealtpoolt, Mercosuri poolt vastutollid. Kui nüüd need tollid ära kaovad, siis kaovad tollid mõlemapoolselt.
See ei ole kindlasti ainult ühepoolne, et nüüd meie ettevõtjatel hakkavad asjad paremini minema ja teistel pooltel ei lähe. Pigem on ikkagi hinnasurve ja hinnatundlikkus, kus meie oleme seotud erinevate keskkonnatingimustega, ja teiselt poolt ei pruugi see alati samaga vastata.
Aga noh, Euroopa Liidu lepingute sisu, nagu ikka, mida tahetakse rõhutada, on jälle see rohehulluse sissetoomine, et me hakkame siin rohepööret tegema ja kliimaneutraalsust ja sotsiaalset kaasatust veel edendama. See on järjekordselt selline ideoloogiline tekst siin, millega ei saa mitte kuidagi nõustuda, et me peaksime seda hakkama kahepoolselt tegema.
On küll öeldud, et keskendutakse loodusvarade kaitsele ja kestlikule kasutamisele, kuid ma ikkagi rõhutan seda, et praeguses toorainekriisis nii Euroopa poolt kui ka muu maailma poolt me ei saa järeldada seda, et sealtpoolset loodusvara saame meie kasutada ja siitpoolt loodusvarasid sinna ei lähe. See on küll naiivne mõtlemine, kui me hakkame arvama, et teiselt poolt ei taheta meie loodusvarasid kasutada.
No ja järjekordselt on arengumaade abistamine. Kui me ise alles püüame järgi jõuda Euroopa tippudele, siis ma arvan, et see ei peaks olema.
Põllumajanduse teema. Siin 15. peatükk ütleb ilusti, et see ei anna õigust ega kehtesta keeldu geneetiliselt muundatud organismide ekspordiks või impordiks, kuid selle eesmärgiks on dialoog ja teabevahetus põllumajandusliku biotehnoloogia ja GMO-de vahel. Keeldu ei ole, tuleb jälgida kõiki Euroopa Liidu nõudeid, kuid samas me ei ole teadlikud, mis toimub kohapeal Mercosuri riikides. Kas toidu ja sööda kasvatamisel kasutatakse GMO-taimi? Teadmata on ka see, milliseid taimekaitsevahendeid on Mercosuri riikides oma suuruste ja mõtetega, tähendab, nende toimeainete sisalduste poolest lubatud ja millised ei ole.
Nüüd need kaitsemeetmed, mis on pandud kahepoolselt üleminekuperioodile. Seda enam ei saa rakendada. Üleminekuperiood on üldjuhul 12 aastat ja seda võib pikendada kuni 18 toote puhul, aga tollitariifid kaotatakse aeglasemalt. Üleminekuperioodil on kaitsemeetmed, kuid peale selle üleminekuperioodi lõppu enam kaitsemeetmeid kasutada ei saa.
Minu arust on selle seletuskirja nagu kõige naljakam või selline kurioosne lõik, et siin on enne eelnõu mõjusid kirjas, et kuna liikmesriigid andsid nõukogu poolt vastuvõetud otsusega 9. jaanuaril 2026 komisjonile volituse jagatud pädevuses olevale partnerluslepingule alla kirjutada, siis peavad kõik liikmesriigid – kuulake nüüd! – heas usus ka ise sellele alla kirjutama.
Mina arvan, et Eesti ei pea olema see heauskne, kes sellele pimesi alla kirjutab. Sellepärast teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu 996 esimesel lugemisel tagasi lükata.”