Emaspäeval oli Riigikogu ees arupärimisele riigiasutuste maapiirkondadest lahkumise kohta vastamas regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman (SDE). EKRE poliitik Arvo Aller, kes on alati seisnud elu säilimise eest väiksemates piirkondades, eriti oma kodukandi Ida-Virumaal, pinnis ministrit – sõnades küll panustatakse regionaalpoliitikasse, praktikas on aga lugu teine.
“Kristina Kallas paneb kinni Kiviõli kooli, Toilas kaotatakse gümnaasium ära, Iisakus pannakse kool kinni, gümnaasiumiosa, samamoodi Vana-Vigala, samamoodi Hiiumaal. Sotsiaalministeerium paneb kinni Kiviõli ja Sillamäe töötukassa teeninduspunktid, mis on tegelikult väga olulised seal piirkonnas. Ja Ida-Viru piirkond, kui me ainult sõnades oleme tugevad, siis see ei päästa. Tegelikult on see julgeolek ju. Ja nüüd, kui me sealt nad ära viime, siis eelmine nädal tuli ju välja, et Justiitsministeerium kavatseb kinni panna Jõhvi kohtumaja.
Mis on teie roll selles valitsuses, kui kõik nagu sõnades toetavad, samas praktika on hoopis teine. Mida te teete selleks, et Justiitsministeeriumi haldusalas olev Jõhvi kohtumaja jääks Jõhvi alles?“
Hartman vastas, et kõik ministeeriumid on kärpetingimustes ja väga suure surve all, et oma majanduskulusid ja personalikulusid vähendada: „Aga need peaksid olema ka valitsuse vaatest teadlikud otsused, et kui ühelt poolt survestame kärbete tegemist, siis teisest küljest me tegelikult väga selgelt mõjutame sellega väga paljusid valdkondi, sealhulgas regionaalpoliitikat.“
Lisaks pidas Aller ka kõne: „Tänane arupärimine on väga asjakohane ja regionaalministril on ka asjakohased vastused nendele viiele esitatud küsimustele, kuid tegelikult me näeme ju, et ministril on raske, ta ei suuda regioonide eest seista.
Jutuks me räägime küll, et kõik ministrid panustavad regionaalarengusse ja regionaalpoliitikasse. Praktika näitab hoopis vastupidist tegevust.
Rääkides siin heast haridusest, me räägime, et ministrid on sellega kõik päri, et piirkondades peavad olema haridusasutused. Samas pannakse kinni keskkooliosasid, ühendatakse ja lõpetatakse osad põhikoolid.
Muidugi siin suunatakse kohe kohaliku omavalitsusele, et omavalitsus tegeleb põhikoolidega. Samas võiks riik selle ülesande omale võtta ja kohapeal haridust jätkata.
Kutsehariduse osas pannakse maapiirkonna kutsekoolid ja haridusasutused kinni, mis on tegelikult väga paljudele ainuke võimalus omandada kutse. Omandada oskused tööd teha ja omandada ka oskused tööturul läbi lüüa. Koolide kinnipanekuga me kindlasti pärsime seda kõike ja see ei tule kasuks Eestile.
Regionaalpoliitika, seda võib ju võtta suuresti julgeolekupoliitikana. Kui meil ikka vallad ja külad tühjaks lähevad, siis ei ole meil ressurssi ei toidujulgeoleku, ei riigi julgeoleku ega kaitsejulgeoleku osas.
Meil ei ole inimesi kohapeal. On ainult tühjad külad ja tühjad elamised. See ei ole riigikaitse seisukohalt üldse jätkusuutlik. Näitab see seda, et ei vaadata kaugemale. Vaadatakse teatud piirides – Exceli tabeli piirides, tuleb kärpida ja sellega peavad arvestama kõik ministeeriumid.
Nüüd, mis eriti naljakas tundub, siin, ütleme, riigiasutuste äraviimine on üks asi, kui nüüd see Jõhvi kohtumaja juhtum kerkis eelmisel nädalal üles. See tõstatud suhteliselt ootamatult, et 2011. aastal tehtud maja konserveeritakse ja kohtunikud viiakse minema sealt. Maja jääb tühjalt seisma.
Jah, neljapäeval võttis, Jõhvi volikogu vastu ka vastavasisulise otsuse, et nemad ei toeta seda, sest see on piirkonna jaoks väga oluline institutsioon ning näitab riigi kohalolekut.
Me oleme näinud palju vaeva, et riiki tuua rohkem Ida-Virumaale. Riik peaks olema kohal piiriäärsetes valdades ja maakondades: Võrus, Põlvas, Ida-Virumaal. Seal peab olema riik kohal ja väga tugevalt kohal. Tallinnast tuleks veel rohkem riigiasutusi ära tuua.
Nüüd, rääkides meie niinimetatud eduprojektist, mida minister siin välja tõi, õiglase ülemineku fond 1000 töökohaga.
Aga ärge unustage, et õiglase ülemineku eesmärk on põlevkivi ära lõpetada, mis tähendab seda, et sealt kaob 5000 ja rohkem suurusjärk töökohti.
Kui me nüüd kõrvutame seda 5000 ja 1000, siis me ei saa kindlasti seda edulooks nimetada. Pigem me peame hoidma oma põlevkivisektorit, oma energiasektorit ja tootma seal juurde lisandväärtust, et säiliksid töökohad põlevkivikeemiasektoris ja põlevkivisektoris.
See 1000 töökohta võiks lisaks tulla, mitte keegi ei vaidlusta seda, aga et selle läbi kaovad töökohad põlevkivi valdkonnas, me ei saa kindlasti sellega nõustuda.
See on selline silmamoondus, mida ei saa aktsepteerida, et see on meie suur eduprojekt.
Ma ei hakka nende õiglase ülemineku fondi meetmetesse minema. Seal olid kohe välistatud põllumajandustootjad, kes tahtsid hakata ka õiglase üleminekufondi raames erinevaid investeeringuid tegema, nõndanimetatud rohetehnoloogiasse. Samas põllumajandusettevõtted olid välistatud koheselt, mis näitas, et ei olnud arvestatud piirkonnas toimetavate põllumeestega.
Eriti murelikuks teeb riigis looduskaitsealade laiendamine.
Minister kirjutab, kliimaminister kirjutab ühe allkirjaga alla Alutaguse rahvuspargi suurendamisele, kus suurendatakse 7400 hektarit püsielupaikasid ja 17 000 hektarit riigimaadel asuvaid loodusmaastikke.
Jah, riigimaa võib olla looduskaitsealuseks maaks väga hea. Samas me teame, et kui on looduskaitseala, siis selle pealt ei laeku riigi või valla eelarvesse mitte ühtegi maamaksu, kuna seal on erisus olemas.
Ja sellega riik jälle liigutab oma kohustused kohalikule omavalitsusele.
Nendes metsades on keelatud majandustegevus. Looduskaitsealade ümber tekib nõndanimetatud majandustegevuse keeluvöönd, mille ümbruses on majandustegevus keelatud või raskendatud.
See näitab seda, et riik paneb oma kohustused kohalikule omavalitsusele. Maamaksutõusuga näidatakse järjekordselt, et regionaalselt ei mõelda, vaid lükatakse see halbade otsuste tegemine kohalikule omavalitsusele, kes peab raske südamega tegema otsuse maamaksu tõsta.
See põhimõtteliselt tuleb põllumajandustootjate arvelt, kes majandavad ja toodavad toidujulgeoleku kontekstis Eestile sööki ja süüa.
See ei ole riigi selge regionaalpoliitika ja see ei saa olla kuidagi kiituseks käesolevale valitsusele.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all olev 2,5 miljardit ühise põllumajanduspoliitika meetmed – no number on küll ilus, aga kui nende sekkumiste sisse vaadata, siis nende rahade kättesaamiseks on teatud nõuded.
Nende nõuete täitmiseks on meil olemas riigiaparaat nimega Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, kes kontrollib ja leiab vajadusel ka võimalused, et seda raha mitte välja maksta, mis on tegelikult nonsenss.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet peaks olema amet, kust sa saad informatsiooni, aga sealt sa saad informatsiooni siis, kui sa oled ise rohkem informeeritud, muidu nad ei vasta sulle. Edastatakse ümmargust juttu, tähendab, vastavad kantseliiti kasutades.
Ja põllumajandustootja ei suuda läbi närida nendest Euroopa Liidu reeglitest. See tähendab seda, et täna Euroopa Liidu asjade komisjonis oli, et bürokraatiat tuleb vähendada, selleks loome eraldi bürokraatiabüroo.
Kahju on sellest, et valitsus ei võta praegusel juhul opositsioonisaadikuid kuulda, et teha regionaalpoliitikat õigesti ning Eesti inimestele vastuvõetavalt.“