Eesti põllumehed ootavad valitsuselt vähem bürokraatiat ja teiste Euroopa riikide põllumeestega võrreldes õiglasemat kohtlemist. Selle eest lubab maal kasvanud ja kogu elu põllumajandusega tegelenud minister Arvo Aller oma ametis ka seista.
Arvo Aller, olete olnud minister alates 10. detsembrist. Millised on olnud esimesed nädalad uues ametis?
Esimesed muljed on head. Tutvunud ministeeriumi osakondadega ja külastanud allasutusi arvan, et olen saanud toimunust ja toimuvast pildi ette. Inimeste ootused on suured ja vastuvõtt on olnud positiivne.
Kuidas olete jõudnud harjuda meedia tähelepanuga, mis ministriametiga paratamatult kaasneb?
Võrreldes esimese töönädalaga on praegu tähelepanu vähem. Meedia rahunes ruttu maha, ju vaadati, et polegi nii hull mees.
Kas oli palju kaalumist, kui see pakkumine tehti?
Ikka. Päris palju sai kaalutud, erinevate osapooltega arutatud, eelkõige perekeskselt, et mida see kaasa toob. Kõige raskem on muidugi perekonnal, kuid ma tundsin nendepoolset tuge, samuti põllumajandustootjate toetust, kes arvasid, et on mõistlik võtta pakkumine vastu.
Tegelikult käis teie kandidatuur ka ühe variandina läbi juba valitsuse moodustamise ajal kevadel.
Kas just kandidaadina, aga ühe variandina see kusagilt läbi jooksis tõesti. Nii et mulle endale ei olnud see väga suur üllatus, küll aga väljapoole.
Kui palju häiris teid seda ametit vastu võttes teie eelkäija Mart Järviku vastu üles puhutud skandaalid?
Ma arvan, et ajakirjandus tegi Mardile liiga. Tema tegevuses ei leitud midagi seadusevastast või ministriametiga kokkusobimatut. Aga süüdistused kuhjusid ja see pani ta väga tugeva surve alla, tal oli raske edasi minna.
Minu jaoks on oluline, et saan ministeeriumis avatult rääkida. Koos oma nõunikega oleme seda meelt, et kui tahame midagi öelda, siis räägime otse, mitte ei tee seda läbi kolmandate isikute.
Kuidas te nõunikud leidsite ja kuidas neid iseloomustate?
Tuli ringi vaadata. Ruve Šank on väga hea inimesetundja ja endine ministeeriumi töötaja – mina näen temas ministeeriumi järjepidevuse edasiviijat, inimest, kes tunneb maja seest poolt. Usun, et tal tekib hea klapp ka uue kantsleriga. Meil on väga head eeldused tõsta ministeeriumi mainet, kuna oleme põllumeeste ja maainimeste poolel.
Teine nõunik Andrus Toss tunneb endise vallavanemana riigisüsteemi. Kaitseväelasena on tal lisaks rahvusvahelised kontaktid. Ta suudab hallata kalandust, on pädev metsanduses. Ka maaelu areng ja maapoliitika on valdkonnad, mida ta süvitsi tunneb.
Ka uue kantsleri saite üsna valutult paika?
Jah, Tiina Saroniga oleme kohtunud erinevatel põllumajanduse ja maaelu teemalistel seminaridel. Ta on endine Põllumajandus–Kaubanduskoja juhatuse liige, väga hea valdkonnaekspert ja teinud väga palju koostööd ka ministeeriumidega. Maaeluministeeriumis teda tuntakse, mis tähendab, et saame taastada töörahu ja jätkata tööd.
Nii et olukord, kus mõni ametnik töötaks ministrile vastu, pole enam aktuaalne?
Vastutööd ma ei taju, oleme olnud avatud ja tänu sellele oleme saavutanud ka poolehoiu.
Minister annab suunised ja ministeeriumi ametnikud peavad valdkondade vahel ära jagama, kuidas edasi liikuda. Ma näen, et ministeeriumis ollakse valmis koalitsioonilepingut ellu viima.
On räägitud, et ministril jäävad oma ideede teostamiseks sageli käed lühikeseks.
Kindlasti on teatud piirangud. Minister saab anda oma nägemuse sellest, mismoodi asjad võiksid minna. Näiteks Järviku puhul oli selleks „Maale elama!“ programm, millega me läheme kindlasti edasi. Seda on vaja ehk veidi korrigeerida, kuid seda programmi on ametnikud valmis edasi arendama.
Kui palju teie Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ministrina saate viia ellu erakonna poliitikat?
Valitsuses olles täidame me koalitsioonilepingut ja koalitsioonilepingus on palju maaelu puudutavaid sätteid EKRE programmist – selle rakendamine koalitsioonilepingu kaudu ongi üks võimalus erakonna poliitika elluviimiseks.
Te olite ka ise EKRE maaeluprogrammi koostamisel üks kaasarääkijatest?
Olin eelkõige nõuandvas rollis, tegime koostööd põllumajanduseksperdi ja praeguse Riigikogu liikme Merry Aartiga, kes oli seal üks mentoreid. Merryga vahetasime väga tihedalt mõtteid ja saime maaeluprogrammi sisse oma nägemuse ja arusaamad.
Kui nüüd vaadata maaeluministeeriumi tegevuse sisu, siis millised on põhiprobleemid, millega tuleb edasi tegeleda või hakata tegelema?
Valitsusse minevatest asjadest on üks kõige olulisem ühendameti moodustamine ehk Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti liitmine. Teiseks on eridiisli teema, millele loodan valitsusest positiivset lahendust, samuti uue perioodi riigi eelarvestrateegia.
Mida kujutab endast ühendametite loomine?
Vabariigi valitsus andis maaeluministeeriumile ülesande luua regionaalarengu ja haldusreformi kontekstis ühendamet, kus ühelt poolt on esindatud veterinaaria ja toidu pool ning teisalt taimed: et toit, loomad ja taimed oleks ühtse järelevalve all. Nii on see paljudes naaberriikides. See on selleks, et ühes ametis tegeletaks teatud sisuga algusest lõpuni – kui kasvatad taime, siis on teada, kuhu see taim lõpuks välja jõuab.
VTA peadirektor on tänaseks ametist lahkunud, M.W.Wooli tehased pannakse tasapisi uuesti käima. Mis olukord VTA-s praegu valitseb?
Jah, endine VTA peadirektor Halliste lahkus aasta alguses – sain aru, et isiklikel põhjustel, sest läks teise kohta tööle (Hansabussi juhatuse liikmeks – toim).
Miks listeeriaga asi üldse nii kaugele läks? Kindlasti oli seal mõlemapoolseid – nii ettevõtte- kui ka VTA-poolseid – möödarääkimisi. On muidugi kahetsusväärne, et kalatehas pidi kuu aega oma uksi kinni hoidma.
Konkurssi praegu VTA uue peadirektori ametikoha täitmiseks me ei tee, sest seoses ühendameti loomisega ei ole erilist mõtet paralleelsel kohal, mis niikuinii uue ühendameti moodustamisega ära kaob. Küll aga tuleb korraldada ühendameti peadirektori konkurss, lisaks konkurss kummagi allasutuse asedirektori leidmiseks.
Kas VTA peadirektori lahkumine oli ikka selline, nagu seda paista lasti?
Minu jaoks on küsimus selles, miks lahkus ta 2. jaanuaril, kui tal oli võimalus teha seda juba varem. Ma ei oska seda rohkem kommenteerida.
Teie eelkäija Mart Järviku põhifookus oli suunatud toiduohutuse teemale. Mis on teie teema?
Toiduohutus on jätkuvalt fookuses. Aga kuna käib uus Euroopa Liidu toetuste läbirääkimiste periood, siis on väga tähtis maksimaalne põllumajandusetoetuste Eestisse toomine. Praegu on meie soov, et toetused ei väheneks. Kuigi Brexitiga seoses läheb supp lahjemaks, tahame säilitada olemasoleva taseme. Kavatseme üle vaadata eestisisesed regulatsioonid, et põllumajandustootjatel ei oleks toetuste taotlemisel nii palju bürokraatiat ja nõudeid.
Kui vaadata laiemalt toetusi, siis kui suured võimalused on väiketalunikel suurte farmerite vastu?
Üks on pindalatoetus, mis lähtub maa hulgast. Lisaks on erinevaid lisatoetusi, näiteks keskkond, mahetootmine või muud variandid. Lisatoetuste saamiseks peab täitma lisatingimusi ja iga ettevõtja peab vaatama, mis on tema jaoks optimaalne.
Suurtel on kindlasti rohkem kulusid, kuid väiksemate talude ellujäämiseks on vaja leida toetamisvõimalusi investeeringute kaudu, mis on siiani end ka õigustanud ja oma eesmärgi täitnud. See on regionaalpoliitiliselt oluline, sest väiketalunik annab tööd iseendale, hoiab piirkonda korras, on seotud kogukonnaga ja tal pole plaanis ära minna. Nende investeeringute abil hoiavad nad elu maal ja see lisab neile indu edasi tegutseda.
Olete pärit Ida-Virumaalt, kus on hulgaliselt probleeme tööhõive ja rahvastikuga. Riik on küll üritanud Narvale tähelepanu suunata, kuid kuidas teie idavirumaalasena seda kõike näete?
On oluline, et saaksime Ida-Virumaa programmi valitsuses kinnitatud, siis oleks olemas rahaline kate, mida kasutada töökohtade loomiseks. Ent üks asi on töökohtade loomine, teine aga see, et inimesed seal ka töötada tahaksid. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on luua kohapeal lisandväärtust, mis tooks inimesed tagasi ja hoiaks neid seal.
Rahvuskonservatiivide jaoks on oluline eestluse kandmine ja säilitamine. Millised on lood rahvuslusega Ida-Virumaal teie kui EKRE liikme pilgu läbi?
Usun, et asjad paranevad ja niikaua kuni EKRE on valitsuses saame veelgi rohkem oma eestimeelsust näidata. Ka minu ministriks tulek on mõneti regionaalpoliitiline otsus. Soovin kaasata piirkondadest inimesi, kes toovad valitsusse ka teistsugust vaadet, mida pealinnast nii hästi näha pole. Näiteks Narvas saab eesti keelega ilmselt paremini hakkama kui Jõhvis või Kohtla-Järvel, sest narvalaste motivatsioon riigikeele õppimiseks on suurem.
Enne ministriks hakkamist töötasite 22 aastat põllumajanduskonsulendina.
Olen lõpetanud agronoomia eriala. Kooli ajal sain teha erinevaid töid – olin pool aastat Saksamaal praktikal, pool aastat olin kaevur, pool aastat traktorist kohalikus põllumajandusettevõttes. Seega on tavapõllumehe töö mulle tuttav.
Pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Ida-Virumaa kohalikku taluliitu ja alates sellest ajast olen olnud konsulent, esmalt taimekasvatuse alal, seejärel finantsmajanduse, maamajanduse alal. Juurde on lisandunud veel erinevad erialased asjad alates taimekaitsest kuni hügieenini välja. Seega olen põllumajandussektoris väga palju tegutsenud, lisaks juhtisin samal ajal Ida-Virumaa talupidajate liitu.
Nii et kaevurist ministriks?
Jah, on olnud võimalus näha ka seda, kuidas taimed altpoolt välja paistavad. Ütleme nii, et ma ei läinud mitte teadlikult ministriks, vaid teadliku maaelu edendaja ja propageerijana tegutsedes juhtus nii, et praegu on väljundiks ministriamet.
Kus möödus teie lapsepõlv?
Jõhvi lähedal Edisel kortermajas, mille naabruses olid aiandid, kus kasvatati lilli, köögivilja, peeti põldu. Seal, tulpide, nartsisside, rooside, kallade, tomatite ja kurkide vahel veetsin kogu oma lapsepõlve. Ema oli aiandis tööl ja käisin seal ka ise suvel kõplamas ning oma poisipõlve krutskeid tegemas.
Te olete sealkandis ka tuntud korvpallifanaatik ning teie kureeritud klubi kannab maalähedast nime – BC Karjamaa.
Tõsi, olin seal juhatuse liige. Miks selline nimi? Meil on renditud Jõhvi vallalt puhkebaas Karjamaa külas Peipsi ääres, kus teeme suviti lastelaagreid. Selle klubi kaudu arendame korvpalli, teeme puhkelaagreid, üldharivaid laagreid, kus käivad lastele oma tööst rääkimas päästeamet, vetelpääste, tuletõrje, seal toimuvad ka erinevad kaasaegsed töötoad.
Sügisest kevadeni on klubi tegevuseks trennid ja osalemine turniiridel ning meistrivõistlustel. Teeme seda koostöös Kohtla-Järve korvpalliklubiga HITO.
Mina olen klubis lapsevanem, vabatahtlik, aga olnud ka treeneri ja juhendajana kaasas turniiridel. Jätkan vabatahtliku tööd ka nüüd, kui vähegi aega on ning mu poeg on samuti asja juures, õppides korvpallitreeneriks.
Kui palju ise veel pallimängu harrastate?
Pigem olen pealtvaataja. Mõistus tahab, aga keha ei tule järgi.
Ja lõpuks. Lugejad ei annaks andeks, kui me ei küsiks, kas teie kabinetist on lutikad kõrvaldatud ja ministrite pildid seintelt kadunud?
[Naerab.] Lutikakontrolli ei ole teinud ja kui see seal ka oli, siis arvan, et enam seda pole.
Nõukogudeaegsed ministrid on viidud arhiivi.
ARVO ALLER
● Sündinud 28. juunil 1973. aastal
● Lõpetanud Eesti Maaülikooli agronoomia eriala
● Oli Ida-Virumaa Talupidajate Liidu tegevjuht ja Jõhvi vallavolikogu liige, töötanud 22 aastat põllumajanduse konsulendina
● Alates 10. detsembrist 2019 Eesti Vabariigi maaeluminister
● On abielus, tal on täisealine tütar ja poeg