On suvi, käimas on suveüritused ja teiste seas pakuvad oma “toodangut” ka muuseumid ja teatrid… Ukraina lipuvärvides.
Sotsiaalmeedias on kultuuriasutuste reklaame palju ja kui nende embleem on Ukraina värvides, kirjutavad inimesed kommentaariumis sarkastiliselt: “Näe, Ukraina teater on Eestisse tulnud!” Või “Miks Ukraina muuseum Eesti ajalugu kajastab?”
Paljud inimesed täpsustavad, et nad on Ukraina toetajad, kuid ei kiida kuidagi heaks seda, et Eesti asutuste embleemid ei ole enam sinimustvalge, vaid on sinikollase värvikombinatsiooniga.
Paljud teatrid pole selle kampaaniaga kaasa läinud: Tartu Linnateater, Piibe Teater, Vana Baskini Teater… saab ka iseendaks jääda ja publiku austuse osaks saada.
Üks asi on toetus Ukrainale, hoopis teine asi aga ise Ukrainaks muutumine. No ei tohiks Eesti Rahva Muuseum olla Ukraina lipuvärvides – see on nagu riikliku staatuse muutmine, võrreldav sellega, kui Toompea lossil lehviks ainult Ukraina lipp.
Me oleme sellega ise Ukrainaks muutunud.
Paljusid häiribki mitte sedavõrd ukrainiseerumine, kuivõrd see, et me nii kergekäeliselt pillame käest oma rahvus- ja riigisümboolika, muutudes kellekski teiseks. Just see on vastukarva…
Ja inimesed kirjutavadki, et kuni asutuste embleemidel on võõrvärvid, nad neid ei külasta. Mõnedki “Ukraina asutused” võivad rahaliselt kaotada.
Kuigi Ukraina toetamine on õige, häirib ka see, et seda näidatakse taas välja kampaaniate korras, nagu me nägime seda Nõukogude ajal.
Eesti lippu “närivad” teisedki “võõrliigid”, nagu tähe- ja vikerkaarelipp. Oma ilus Eesti lipp on omas Eesti riigis muudetud teisejärguliseks.
Uued Uudised