Ateistlik Euroopa ei mõista islami usufanaatikutest lähtuvat surmaohtu ega religiooni üldse

Üha rohkem ilmastuv või kristlust lahjendav Euroopa ei tundu mõistvat, et nende maad on asunud hõivama usufanaatikud, kelle jaoks on vaenlased nii kristlased kui ka uskumatud.

Hiljuti kirjutas Vootele Päi Delfis, et kirikul on tarvis olla kohanemisvõimeline, mitte dogmadesse takerduv ja keskajast vastuseid otsiv. Sellega ülistas ta “avanevat” Vatikani, kes olevat moderniseeruv ja kaasamist taotlev ehk siis kiitis ta katoliku kiriku suunda geiagenda ja muude “euroopalike väärtustega” kaasaminekul.

Päi näol on tõenäoliselt tegu ateistiga, kellele religioon on sama, mis näiteks marksism – ilmalikud ideoloogiad saavad endale lubada põhjapanevaid muutusi. Näiteks on marksism muundunud neomarksismiks, milles on proletariaat ja varanduslik ebavõrdsus kõrvale heidetud, uuteks kaitstavateks on kujundatud migrandid, vähemused ja naised ning revolutsiooni jõuks vasakpoolne haritlaskond ja ajupestud noored.

Ateistid, kellele peab kõik olema silmaga nähtav ja käega katsutav, unustavad ühe üliolulise asja – religioon ei ole materialism, see ei saa olla nagu nutitelefon, mille mudelit peab pidevalt uuendama. Religioon on müstika, uskumus, et on olemas vaimne jõud, kes meid juhib, suunab ja vajadusel ka karistab, kaasajastumisega pole sellel midagi pistmist – müstika lihtsalt ei saa moderniseeruda, hoomamatut ei saa materiaalseks muuta, pimesi uskumist (mida religioon osaliselt on) ei saa ratsionaalsuseks kujundada. Kui miski on meie teadvuse väline, siis peabki ta selleks jääma, talle ei saa omatahtsi materiaalset kuju anda.

Paraku usuvad ateistid ja üha enam ka kirikuringkonnad, et religiooni kaasajastumine on võimalik, tuleb lihtsalt müstikat vähemaks võtta, dogmasid tühistada, kristlikku moraali lahjendada, religioon teaduspõhise käegakatsutavusega asendada. Olen seda varemgi öelnud, et ma kahtlen, kas meie kirikuõpetajadki otseselt enam Jumalat usuvad – muidu poleks ju nende silmi Piibli tõdede ümberhindamine nii lihtne, nagu see on Annika Laatsil. Kui usklik ikka teab, et kusagil on Jumal ja jälgib teda, siis ei kipu ta väitma, et Soodoma ja Gomorra on vaid legend. Ta kardaks Jumala tahet ümber sõnastada, sest luba tal selleks ju pole.

Tundub, uskumatud ja ateistid (võitlevad uskumatud) ei saa lihtsalt aru, milline tohutu vahe on ikkagi meil Eestiski ülilevinud materialismil ja ratsionalismil ning religiooniga kaasneval usul hoomamatusse kõikvõimsasse jõusse. Üks selle osa on Lääne-Euroopas levinud arvamus, et moslemimigrandid on nagu kõik teised – ei, need on inimesed, kes tegutsevad sõna otseses mõttes nii, nagu käsib Koraan või nagu nad ise seda tõlgendavad. Selle tulemusel ongi Euroopas kokku sattunud inimesed, kes lähtuvad liberaalsetest ja ilmalikest väärtustest, ning usufanaatikud, kellele prohvet Muhamed tähendab rohkem kui tema nimel valatav veri.

Vaadake vaid neid tuliseid miitinguid, kus moslemid kaitsevad oma prohvet Muhamedi – nad kaitsevad müstilist tegelast, mitte konkreetset tänapäevast naist, last või veel kedagi nõrgemat. Ei, moslemitele ei tähenda tavalised inimesed midagi, nad on prohveti nimel valmis neid sadades pommiga tükkideks laskma. Kui nad soovivad Euroopasse šariaadiseadusi, siis ikka kõigi jaoks, kohalike arvamused või kultuuritaust neid ei huvita! Islamimaailm on sootuks midagi muud kui see euroopalik maailm, mis üritab nüüd ise islamiga kohanduda.

Sellises olekorras maksab tõde: “Ole sa ükskõik kui kõrgel eetilis-filosoofilisel tasemel, humanistlik, loodushoidlik ja mida iganes, aga kui sa end kaitsta ei suuda, sõidavad sust üle need, kellele su väärtused absoluutselt korda ei lähe.” Euroopa ei kaitse ennast, seda juba uskumisega, et migrandid on samade väärtushinnangutega, nagu nemad ise. Ja isegi avastades, et vastas on vaimsed ja sageli ka füüsilised kõrilõikajad, otsustab liberaalse mõttelaadiga inimene järele või isegi alla anda.