Austraalia ülemkohus otsustas kolmapäeval, et maaõigusest ilma jäetud põliselanikele tuleb maksta “hingelise kahju” eest kompensatsiooni.
Kohus leidis, et Austraalia Põhjaterritooriumil elaval ngaliwurru ja nungali rahval on õigus kompensatsioonile selle eest, et valitsus sundis nad oma põlistelt aladelt lahkuma. Valitsus kasutas osa neist maadest Timber Creeki linnas taristu rajamiseks, mis rikkus kohtu hinnangul põliselanike õigusi ja huve.
Ülemkohus kinnitas madalama astme kohtu otsuse, et põliselanikel on õigus hüvitisele mitte ainult maa vaid ka kultuurilise kaotuse eest. Kohus hindas põliselanike hingelist sidet oma maaga ning väljasaatmise põhjustatud kahju ja määras hüvitiseks kultuurilise kahju eest 1,3 miljonit Austraalia dollarit. Valitsus oli varem nimetanud seda summat “selgelt ülemääraseks”.
Enne ülemkohtu otsust märkisid Queenslandi ülikooli õiguseksperdid, et otsusel oleks suured järelmid ka teistele põliselanikele. “Eriti Queenslandis ja Lääne-Austraalias annaks see otsus selgust suure hüvitise osas, millele neil võib tulevikus õigus tekkida,” kirjutasid õiguseksperdid.
Valitsusametnike hinnangul võib võimalike nõuete kogusumma küündida ühe miljardi Austraalia dollarini.
Miks on see otsus Eestile oluline? Sest Eestis on vaid üks ajalooline põlisrahvas ja nendeks on eestlased. Kõik teised on sisserändajad, kellel on oma ajalooline kodumaa. Eestlastel on aeg hakata globaliseeruvas ja multikultuuristuvas maailmas rõhuma mitte ainult oma rahvusriigi õigusjärgsusele, vaid ka sellele, et me oleme siinmail põlisrahvas.
Kõiki teisi eestluse hoidjaid – rahvusriiki, eesti keelt ja kultuuri – on globalistid juba ägedalt ründama asunud ja üha enam leitakse ringteid, mille kaudu meie selja taha pääseda ja nuga selga lüüa. Eesti Põhiseaduses rõhutakse mitte sellele, et see riik on loodud eestlaste riigina, vaid võrdsusprintsiibile, mis asetab eestlased kõigi teistega ühte järjekorda; Eesti iseseisvusmanifestist võetakse välja see, et dokument olevat “kõigile Eestimaa rahvastele” ja seda just tänases demograafilises olukorras, jne.
Eesti rahvusriik ja eestlaste staatus tuleb paika panna ennast põlisrahvaks kuulutades. Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on rahvusvahelise tööorganisatsiooni põlis- ja hõimurahvaste konventsioon (1989) ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (2007).
Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt väljakujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.
Eestlastele on vaja põlisrahva staatust, mis kaitseks eestlasi näiteks sundimmigratsiooni vastu, leiab USA Indiana Ülikooli keeleteadlane doktor Indrek Park.