Kui kaks Eesti poliitikut tahavad muuta soovahetuse inimese isiklikuks otsuseks ilma meditsiinilise ekspertiisita, siis on nende puhul põhjust kahelda kõiges – mõistuses, intelligentsis, harituses ja kõiges, mis mahub elu positiivsema poole alla.
Autor: Jüri Kukk
Inimesed pahandavad ikka ebaausate ja vassivate poliitikute peale, märkamata, et läänelik ühiskond ongi sellele rajatud.
Eesti maine e-riigina kipub reaalsusest juba arvestatavalt maha jääma, kuid näib sellega kaasas käimise asemel tegelevat kunagise kuulsuse varemete püstihoidmisega.
Vahel tekib pähe kummaline mõte – mis on saanud kunagisest terve talupojamõistusega eesti rahvast? Sugulasrahval ungarlastel tundub seda mõistust jaguvat…
Me pole veel näkku vaadanud tõele, et Eesti riiki on vaja vaid eestlastele eestluse hoidmiseks, jõukuse ja heaoluühiskonna saaksime kümneid kordi lihtsamalt kätte sulastena, kõike maailma vägevatele maha müües.
Ma teadsin juba ammu, et Vikipeedial pole mingit akadeemilist väärtust, kuid ma ei eeldanud, et tema väärtus(etus) seisneb hoopiski propagandakanalisatsiooni äravoolutoruks olemises.
Iga uudist saab tõlgendada erinevalt ja erandiks pole ka viimane sõnum Eesti sõjalisest koostööst ühes kaitsealgatuses.
Kaua võib üks rahvas lubada võimuritel maha müüa kõike seda, mille nimel on mitmed põlvkonnad verd valanud?
Mõtlesin kord jumalavallatut mõtet, et kas Eesti on pursuide ehk ettevõtjate või proletariaadi riik, ja otsustasin, et tänu vasakliberaalide võimutsemisele on ta viimaste jagu.
Tsivilisatsiooni üheks omapäraks on “metsikud” paigad alla neelata.
Eestlasele võõras tänavapilt tungib Tallinnas halastamatult peale – juba pikemat aega kuuluvad sinna neegrite näod, nüüd aga on ilmunud näota naised.
EKRE kavatseb võimule pääsedes raiskavale ja ülikallile Rail Balticule pidurit tõmmata, kuid muu teede-ehitus Eestis jätkub kindlasti hoogsalt ja siis peab ehitusmaterjali osas ringi vaatama.
Sotsiaalmeedias on ilmselge skandaalitekitamise sooviga hakatud levitama üht episoodi Õhtulehest, mis puudutab Dave Bentoni tütart ja superstaarisaate üht finalisti Sissi Nylia Benitat.
Sotsiaalmeediast käis läbi suur nördimuslaine uudise üle, et president loopis taas sõjaväelisi auastmeid ning teiste seas said nooremleitnandi auastme Taavi Rõivas ja Kalle Palling.
On ilmselge, et rändekriisi hämarates telgitagustes liiguvad tohutud rahad, seda nii inimkaubanduses kui ka rände käigushoidmises.
Esmaspäevases “Õhtulehes” on taas ühe võõramaalasega paari läinud eestlanna nutulugu “rassistlikest” eestlastest, mis ajab küll nördima, aga mitte kaastundest, vaid stampesitluse tõttu.
Rahvuslasena tunnen ma alati kaasa nendele rahvastele, kes võitlevad oma õiguste eest ka siis, kui terve maailm nende vastu on.
Eestis kehtib veel pisut sõnavabadust ja kritiseerida võib kasvõi maailma tippjuhte, kuid vahel on igal asjal oma piir.
Osalesin hiljuti EKRE Riigikogu fraktsiooni kohtumisel teatud kohtusüsteemi inimestega ja pidin hiljem tõdema, et tegu on nn riigiinimestega selle mõiste kehvemas tähenduses.
Esmaspäeval Vikerraadiot kuulates jäi kõrva kummaline lause: “Eesti ühiskond mõistab hukka Mart Helme sõnakasutuse?” Milline ühiskond?
Värske sots Marina Rajevskaja tõi taas Eesti poliitikasse sõõmu kopitanud nõukaaega, mis peaks justkui selja taga olema, kuid naaseb siiski nii Idast kui Läänest.
Reedesel Lennart Meri konverentsil arutleti ajaloo üle ja kuna koos on võrdlemisi globalistlik seltskond, oli kergelt tuntav soov ajalookäsitlus rahvusriikidelt ära võtta ja see ülemaailmastujatele anda.
Pole ilmselt mõtet hakata tänast peavooluajakirjandust milleski õpetama, kuid nemadki võiksid hoiduda sellest, et tahtlikult idiootsusi kokku kirjutada.
Ilmselt pole vähe inimesi, kes aeg-ajalt ei mõtleks — me oleme kuskil mingi sammu valesti astunud ja suundume vales suunas.
Kui loed Priit Pulleritsu arvamusi, siis imestad, kuidas see mees ikka veel Postimehes on. Aga ilmselt samal põhjusel, miks Gräzin Reformierakonnas – vastaline küll, aga liiga tark mees, et minema lasta.
Eestis on mõistusega inimesele ilmselgelt ära nähtav, kuidas pagulaskriisi puhkemisest saati on aetud avalikult riigivastast ja eestlusevaenulikku poliitikat.
Sel nädalal Tallinna ühistranspordis aset leidnud “rassismijuhtum” näitab väga selgelt, kuidas “sallivuslased” kasutavad olmekonflikte ideoloogiliseks võitluseks ära.
Teisipäeval tööle tulles jäin mõtisklema ühe igapäevase pildi üle, mis näitab selgelt ära ühiskonna erinevate liikmete suhtumise seadustesse.
Otsetee orjameelsusest vabanemiseks on uhkustunne selle üle, et me oleme üks ja ainus eesti rahvas!
Maailm muutub üha kiiremini, aga iseküsimus on see, kas need muutused on ka head. Reaalne elu näitab, et pigem mitte.
Pärast seda, kui nädalavahetusel ja uue nädala algul hukkus Iisraeli-Gaza piiril üle poolesaja palestiinlase, süüdistas suurem osa maailmast juudiriiki võikas tapatöös. Iisraeli kaitseks aga astus paradoksaalselt omal moel välja Gazat valitsev rühmitus Hamas.
Ma ei tea, kuidas on põliste Tallinna eestlastega, aga mind uustallinlasena väsitab pealinna multikultuursus väga.
Populism vohab Eestis täiega ja just selle sõna meil tarbitavas tähenduses ehk rahva lollitamises mingite tõsiste lubadustega.
Eesti näitab üha selgemalt, et tal puudub oma sise- ja välispoliitika ning iseseisva riigi asemel oleme kujunenud europrovintsiks.
Järjekordne noarünnak Pariisis on sündmus, mille puhul ei oska ka rahvuskonservatiiv enam midagi mõistlikku kosta – nagunii Lääne-Euroopa midagi tarka ette ei võta. Kui, siis midagi kosmeetilist.
Eesti ühiskonnas on süvenemas lõhe niinimetatud “puukallistajate” ja “asjalike inimeste” vahel, mistõttu nii tselluloositehase kui ka metsaraide küsimuses eemalduvad keskkonnakaitsjad ja majandusinimesed üksteisest välgukiirusel.
Reformierakond kannatab endiselt kunagise peaministri Andrus Ansipi luuludesse kalduva nartsissismi all, jätkates “maailma viie rikkaima riigi” kord juba ummikusse jooksnud poliitikat.
Võtsin täna õhtul ette ERR-i uudise “Kaitseväe kaplanid mälestasid Teise maailmasõja ohvreid” ja avastasin jahmatusega, et pärg pandi ka “Aljoša” ette!
Riiklikult utsitatav peavoolumeedia on EKRE-st kujundanud kolli, kelle tegelikust olemusest saab aru vaid oma ajudega mõtlev inimene — rahvuskonservatiivid pakuvad tõsist alternatiivi kümneid aastaid riiki vales suunas juhtinud kartellierakondadele.
Ilmselt on paljudel televaatajatel meeles kunagine teles nähtud ülekanne sellest, kuidas üks vanem mees ründas verbaalselt peaminister Jüri Ratast, kes kogus mullu ühes kaubanduskeskuses annetusi.
Eesti rahvusmeelsed poliitilised jõud peaks tõsiselt kaaluma välisminister Sven Mikseri umbusaldamist, sest selle selgrootu poliitiku avaldused muutuvad üha enam mõistetamatuteks ja ebaadekvaatseteks, sageli aga otsesteks valedeks.
Euroopa Liit kaotab kiiresti oma mainet ja sellele aitab oluliselt kaasa Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kelle familiaarne käitumine ja kummalised poliitilised seisukohad tekitavad võõrastust ja viha.
Eile möödus üksteist aastat Pronksiööde algusest, mis tõi Reformierakonnale eestlaste seas populaarsuse ja seejärel pika võimuaja, kuigi ilmselgelt teenimatult.
EKRE-vastane rünnak on jõudnud tasemele, kus erakonna poliitikast kirjutatakse juba lausa uurimustöid, milles vasakliberaalne ajupesu on kätketud rohkearvulistesse filosoofilistesse mõistetesse, jätmaks muljet, nagu oleks tegu tõsise teadustööga.
Oma EKRE kongressil peetud kõnes kritiseeris erakonna esimees Mart Helme teravalt Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere artiklit Õhtulehes, milles too maalib masohhistliku pildi miljonist kliimapõgenikust Eestis.
EKRE-st rääkides tuuakse sageli esile tema eripärasid, mis ülbete vasakliberaalide silmis on nõrkuseks, tegelikult aga on sageli just rahvuskonservatiivide tugevuseks.
Kõiki jalgu lonkav IRL, mis soovib transformeeruda millekski pisutki isamaaliseks, üllatab lausa iga päev mingi uue vaimusünnitisega — nüüd tõid libaisamaalased oravapartei patriootilise ja presidendi avatud rahvusluse kõrvale ka uut tüüpi rõõmsa rahvusluse.
Kui paljud poliitikasse jõudnud inimestest hoolivad veel sellest, et nende kohta öeldaks ka kõige lihtsamate inimeste seltskonnas: “Kui tema juba nii ütles, siis nii see ilmselt ka on!”?
Öösel koalitsiooni poolt Süüria režiimi sõjaliste objektide pihta antud koordineeritud löök oli kahtlemata asjakohane ja vajalik, kuid arvestatava tulemuse saavutamiseks on sellest tõenäoliselt vähe.
Poliitkorrektsust on nimetatud inimsusvastaseks kuriteoks, sest see varjab paljuski sündmuste tausta ega lase inimestel mõista teatud protsesside tegelikku sisu.
Kolmapäeval arutlesid Riigikogu saadikud Eesti kaitseväe missiooni saatmise üle Malisse ja nagu ikka, kippus kaitseminister Jüri Luige selgitustest välja kooruma Eesti riigi suhtumine oma kohustustesse pigem isanda ja vasalli kui liitlaste suhtluse tasemelt.
Omasid peab küll kaitsma, aga selleks pole vaja rumalusi argumentideks pakkuda, nagu seda teeb “arvamusliider” Marju Lauristin.
Ma ei tea, kuidas suhtuvad Eesti inimesed tervise- ja tööminister Ossinovski tagasitõmbumisse, kuid rahvuskonservatiivina oskan mina selle peale vaid kergendatult ohata: “Hää, et niigi läits!”
Piisab vaid päevauudistesse süvenemisest, kui lugeja hoomab Lääne-Euroopa kadunud turvalisust — Postimehe kaks uudist räägivad tänasest Saksamaast ja Suurbritanniast. Peavoolumeedias on need juba teisejärgulised teated.
Kui lugeda Delfist välismaalastega suhtes olevate või olnud naiste lugusid meie kinnisest ja väidetavalt vaenulikust ühiskonnast, tekib kurb tunne, et miks osa neist nuhtleb kõik pettumused omaenda rahva kaela?
Naiste tegemiste ja õiguste eest ei tohiks otsustada ega sõna võtta konservatiivsed mehed ega lahmivad feministid, kirjutab Tartu ülikooli ajakirjandusmagistrant Anna-Maria Uulma oma loos “EKRE ja äärmusfeministid – jätke minu eest otsustamine!”
Rahvusringhäälingu ajakirjanik Toomas Sildam vestles Vabaerakonna uueks juhiks pürgiva Andres Herkeliga ja viimase jutust jäid kõlama paar momenti, mida peaks ka rahvuskonservatiivid silmas pidama.
Rahvuskonservatiivsed inimesed on juba pikka aega kas naernud või vihastanud väidete peale, et rass ja sugu olevat vaid sotsiaalne konstruktsioon inimeste peades — ajupesuga loodud monstrumid puudutavad hoopis teisi valdkondi.
Inimestel on alati olemas valikud — ja üks neist on oma peaga mõtlemine, selle asemel et minna kaasa massipsühhoosiga.
Eesti hetkepoliitika ei saa üle ega ümber ühest kaugest ja samas lähedasest naispoliitikust, kes alles peab hakkama ennast tõestama.