1. septembril toimus Metsküla koolis midagi erilist – kohalik omavalitsus on kooli sulgenud, kuid koolirahvas tuli ikkagi tarkusetemplisse ja kavatseb kooliga jätkata, kuni jaksu jätkub.
Lääneranna vallavõim on ennast näitamas üdini eestluse-, maaelu- ja omaenda rahva vastasena – juhtugu mis tahes, sõnakuulmatu kool tuleb ajalukku saata. Selle nimel on ära raisatud tuhandeid kroone rahva raha kohtuskäimiseks – seda, et omaenda rahvas kohtusse kaevatakse, ei juhtu valdades eriti sageli. Kohtukulude rahaga oleks saanud kooli veel aasta lahti hoida.
Või nagu ütleb üks kommentaator: “Kaugemalt vaadates on Lääneranna valla võimuorganid üks mõistetamatu kooslus…”
Ometigi on selleks, et Metsküla kool edasi kesta saaks, tehtud ära paljut – haridusministeerium on vihjanud seadusemuudatusele, mis lubaks lähitulevikus selliste koolide rahastamist laiendada; ettevõtja Parve Pruunsild annetas summa, milles eest saanuks vald kooli veel aasta ülal pidada, kogu Eesti ühiskonna hoiak on pigem kooli poolel jne. Aga miski ei aita – vallavõim on otsustanud, et see kool on minevik ja köik, selle nimel lükatakse tagasi rahagi.
Kui Eestis räägitakse vihast ja vihakõneseadusest, siis siinkohal paistab silma tõeline viha omaenda rahva, maakoolide, maaelu püsimise ja eestluse kestmise vastu. Lääneranna vallavõim on astunud üle igasugustest eetilistest ja moraalsetest piiridest, et saada oma tahtmist.
Nii see maaelu välja suretatakse – iga kaduv kool, lasteaed, kauplus, postkontor, medpunkt ja bussiliin tähendab maaelu hääbumist. Kogu Eesti hääbumist. See on olnud pikka aega paljude valitsuste poliitika ja kulmineerunud just Reformierakonna valitsedes. Kes võtab suurperedelt raha ära, see ei hooli ka kodulähedasest koolist.
Jõudu ja sitkust Metsküla kooliperele!
Uued Uudised