Reedel möödub 35 aastat Balti keti moodustamisest, mis oli tollal kolme rahva suur aktsioon näitamaks, et tahetakse taastada omariiklus. Täna on aeg tagasi (ja peeglisse) vaadata.
Tollal tahtsime suveräänsust, juba eksisteerivate riikide taastamist, otsustamise toomist Moskvast Tallinnasse, Riiga ja Vilniusse. Täna oleme suveräänsust taas loovutanud, sedapuhku Brüsselisse, võib-olla ehk teatud osas vabatahtlikult, sest kardame uut Molotov-Ribbentropi pakti, kuid ikkagi oleme rippumatust loovutanud. Kuigi ei peaks, sest kaitseb meid ikkagi sõjaline NATO, mitte poliitilis-ideoloogiline EL.
Päris kindlasti aga ei seisnud eestlased lätlaste ja leedukate kõrval selleks, et tõdeda täna – Eesti on venestunud, vene keel kõlab pealinnas kõikjal, see on jõuga esikeeleks trügimas ja kõike seda on teinud vasakliberaalne võimuliit.
Kes oleks 1989. aastal uskunud, et eestlaste partei Reformierakond jätkab NLKP poliitikat ja taaselustab venekeelse tööjõu sisseveo endise Nõukogude Liidu aladelt ning eestlastest ettevõtjad lausa nõuavad seda? Või kes oleks Balti ketis seistes uskunud, et Eesti sotsid tahavad Vene kodanikele valimisõigust hoida ning on venelased pannud nii Tallinna linnapeaks kui valitsuse ministriks, eesti keele eest vastutavaks haridusministriks aga on rahvusriikide vaenaja George Sorose kasvandik?
Kes oleks tollal uskunud, et oma riik võtab eesti peredelt toetusi vähemaks, sündimus langeb katastroofiliselt, kuid see-eest on ülikoolilinn Tartu muutunud viljatute seksuaalvähemuste lõbutsemispaigaks?
Balti kett oli võimas üritus, aga tänaseks on mälestus temast mandunud paljude tõdemuseks, et sellist riiki me pikas rivis seistes küll taastada ei tahtnud.
Reedel toimuvad Balti keti meenutamise üritused, aga mõnigi inimene leiab, et minna kusagile 35 aastat tagasi toimunut meenutama olukorras, kus Eesti rahvusriigi tulevik on tume, oleks enese petmine üheks hetkeks.
Uued Uudised