Kõige ilusamast Pariisi muuseumist – Orsy’st saatsid Sa Gustave Courbet „karvamaastiku“ postkaardi Räpina postitädide õuduseks ja itsituseks. Louvre eskalaatoreid, mis klaaspüramiidist alla viivad, nimetad sa turismitorustiku vaimuvaesestavateks pumpadeks, rullideks lammastele…
Sa räägid väikesest Trianoni templist Versailles’is, mida isa sulle Vaga kunstiõpetuse kursusest meelde jätta palus. Sinna Sa ronid üle aia, et veidi õhtust veini libistada. Sa ei salli veiniõpetlaste üleshaibitud sulfititega suretatud peenveine, pigem meenutad Provence’i nimetut Jeani, kes vettinud kuuega Avignonis rüütlit mängis ning sulle otse viinapuu alt lähkrisse värsket punakat ollust kallas. Näen sind hetkeks Tartu õhtus juustu ja banaanidega Rüütli tänavalt oma kaarakna poole sihtivat. Mida, just „mida?“, sest „keda?“ ma täna ei küsi, sa armastad? … kunsti, Eestit, naisi, lapsi, kõikekäivitavat elu ja armastust!
Indrek Hirv õppis madam Kaplinski juures prantsuse keelt, lõpetas Tallinnas ERKI, sest „Pallast“ ju enam Tartus polnud. Maalis Peterburis taldrikuid, mida Tarbekunstimuuseum hellalt hoiab. Sel suvel tegi Hirv paari elegantse vihjega Tartu linnaisadele selgeks, et neoimpressionistlikku maalikultuuri võib jälle moest leida Pariisis Ladina kvartalis ja Tartus Konrad Mägi ateljees, kus see alati olemas on olnud. Ei mingit projektivõimlemise jura, otsemaid tulid rahad peale. Poeet Jumala Armust võib säärast aplombi lubada. Vat see oleks Tartu võimalus!
Hiinlane nimega Liu Yiquin käis Modigliani „Nu Couche“ eest välja tervelt 170 miljonit dollarit. Hiinlaste himu maksta vana hea Euroopa kunsti eest näib olevat põhjatu. Tartu maalikunst – tõeline Euroopa kunstienklaav, mida Indreku lapsepõlvekodus – Kunstnike Majas ja väikestes Karlova galeriides näha saab, võiks Shanghai Sotheby oksjonitel kaubaks minna küll. Konrad Mägi ateljees saab Indrek Heldur Viirese käest Ülo Soosteri seninägematud joonistused, mida keegi ei Eestis ega New Yorgis veel ei tunne – need lähevad uude raamatusse.
Indrek Hirv on kirjutanud palju luuletusi, et saaks või terve toa tapetseeritud. Ega mitte liialt palju?
Hellar Grabbi ütleb, et Hirv on viimane tõeline Eesti poeet, kes luulet kirjutab. Vello Salo sööb suu supist tühjaks ja lisab: „Su andelaad on pidurdamatu. Seisus kohustab.“
„Hoia salajas!“ lisab semiootik Kalevi Kull mõeldes Hirve 20 luuleraamatut ja suuri telliskogumikke „Ööpäev“aastast 2000 ning „Hingekiri“ 2013.
Mind kisub hingepidi Indreku viimane raamat – inimkultuuri, aega ja Euroopat ankurdav „Tartust Pariisi ja tagasi“.
Talv Hispaania lõunarannikul, üksindus toas, mille eest tuleb ära anda tühine 10 eurot. Et siis paiskuda või hoopis laskuda? Andaluusia päevitusega valges pintsakus kevadiselt kahvatule Eesti parnassile, pannes viis raamatut lauale – kes jõuab järgida?
Kunstnike laps ja koolitatud kunstnik Indrek Hirv hakkas järsku luuletama ja alustas „Uneraevust“ aastal 1987 – ei tea miks peab üldse keegi unes raevutsema? Jätkusid poeetilised pildialbumid – vastuhakk unustusele, salvestuspüüd, truudus kaduvale. Värvid ja valgus, mis maalikunstis peamised, on Hirve luules sõnarütmi ja kujundisse valatud nagu „Põuasinine“ sõnavääring Lembit Saartsi maalidelt laenatud. Hirve on püütud edutult jäljendada, kuid ta libiseb alati eest – kord laulab tangot, siis näitleb filmis, kirjutab näidendeid Pallasest ja Ellerist. Hiljuti vahetas telefoninumbri, et teda matkivad diletandid ei saaks epateerivat luulenõret saata ja Tartu kaubatempli turundajad esitlema kutsuda. Juba ammu ei vaevu Hirv maneeritsema – ta ON!
Igapäevane olme ja tarbimisorgia (autod nutifonid, telerid, kassitoit, muruniiduk jm.) temasse ei puutu. Mängleva kergusega hingab temas vana Tartu ja romantiline Pariis – nagu algmeeter. Kumbagi enam pole, pidu meis enestes võib olla katkenud, aga kultuur ei hävi kuni nähtav on me jälg. Tühine rähklusttäis päev tiheneb õhtus klaaruvaks luuleks – lohutu hingetühjus sildub kandva kujundikeele ja jõuduandva tundehellusega. Enam ei tahagi anda vastu laisklooma lõusta, keegi ei vaidle poeediga, enesemääratlusega „täiel määral eikeegi“ .
Pealkirja puises ladina keeles maneeritsen „Kassitoome“ luulekogu aastast 2015. Indrek kaardistab Eesti luuleilma Tartu maamärkidega – Kassitoome, Inglisild, Musumägi, „Vein ja Vine“ Rüütli tänavas ning katusekamber vaatega Postimehele jäänukile, paatina katmas Jaan Tõnissoni pead, ülikooli sambad otse ees ning Toomemäe hakid ja Jaani kiriku kellad – kinnisvaramullitajad saaksid turundusröga noppeid jae ja hulgi, kui vaid luulest aru saaks!
Aga millest hakkab laulma Hirve uus sonett, ega ometi jälle uinumisest isa purjekal Võrstjärvel? On õhus uus armastus ja uus elu? Muidugi toitub poeet armastusest, sest „igal pihal on õigus embusele“. Ikka samast raamatust. Viimane jutt isaga Vallikraavi tänava haigemajas.
Arst tuli ja küsis teispoolsusse kulgeva patsiendi enesetunde järele:
„Tunnen, et olen elanud koeraelu?“
„Kui kaua juba?“ küsib kogenud terapeut.
„Kutsikast peale,“ ütleb pallaslane Louis Pavel.
Indrekule jääb meelde, et igas olukorras, ka surmas, on alati tükikene head nalja. Võtame või näidendi „Ranits“.
Viru rindel jõulupühal 1919 niitis koolipoiss kuulipritsiga 13 venelaste ketti, siis lasti veel kinnituseks kaks pauku kahurist – selgus et mõlemas mürsus oli Prantsuse mürk. Mindi üle traataia vaatama pakases auravaid keresid – olid hiinlased, igal ranitsas kapsapea.
„Ranitsa“ teine vaatus viib sama poisi Volmari alla suvel 1920. Landesveeri kuulipilduja ei taha kuidagi vait jääda, paar poissi on kuuli külge saanud, sõbrad soomusrongiga juba Riia sildadel. Ranitsaga külapoiss hiilib ümber maja ja viskab puupidemega granaadi aknast sisse. Vaikus, rusuv vaikus. Poisid ronivad üles korrusele. Põrandal lebavad noored Riia saksapoisid, veel nooremad kui meie kangelane – igas ranitsas verine šokolaad.
1991. aastal saatis vend mulle Austraaliasse tollal veel sõltumatult värske nädalalehe Eesti Ekspress. Lugesin vaimustavat lugu Belgia kuningatütre lagunenud lossist, kus Indrek Hirv aitas vananeval printsessil frivoolseid skulptuure paigutada. Ma osundan nüüd teksti stiilinäitena (palun sõimetädidel mudilaskeelde mitte toimetada!): „Hakkasin kiire prantsusekeelse jutu jälgimisest väsima, pealegi tundsin põues pakitsust- olime ju mõned pudelid itaalia veini joonud. Vabandasin ja astusin õue. Kolmeteistkümnenda sajandi kõrge lossitorn heitis rasket varju, lillede ja valitud puude hukutav lõhn meelitas süngest tornist eemale, ikka sügavamale rohelusse ja kõrvulukustavasse linnulaulu. Ja seal see oli! Väike gooti kabel seitsmesaja-aastaste vitraažidega, õrna kivipitsiga, millest ainsatki õit murtud polnud. Raskete tammede ja pöökide varjus õhtumaa kultuuri võrdkuju! Astusin mõned sündsad sammud läbi põõsaste eemale ja – kuna ma mitte kuidagi väljatuleku peapõhjust unustada ei saanud- kusin vastu vana pöögi tüve … Ja tundsin äkki, tähendab mu jalad tundsid, et nad seisavad seal, kus nad seista tahavad – Euroopa pinnal.“
Kui kultuurist pudenevad väärikad, aina vähemaks jääb teadjaid (Vaga, Ilus, Masing, Adams, Johnny, Aasmäe…) aga arvamusega liiderdajate läikivad autod rivistuvad Paide künklikul lossiheinamaal, kus lollide moeeeslite kaerahind langeb või tõuseb sõltumata Tartu maalikunsti taevani tõusvast hinnast, mis igavikku otsib nagu Brenti barrel Põhjamerel kõigub lainetes. Kunstnikud (ka poeedid ja kirjanikud on ju kunstnikud) tõestavad ilmekalt Marxi palgateooria ja võõrandumisprobleemi õigsust – Herbert Marcuse „One dimensional Man“ pühitses hiljuti oma 50. sünnipäeva – isandad ja orjad kordavad rütmilises tantsus saatusesõlmi. Külmetava kunstniku ja krohvisööva poeedi katmata palgele langeb lumi ning põsevagudesse valguvad pisarad segunevad sulaveega nagu Euroopa kultuuri lakikiht vanal maalil, mis iga hetk praguneda võib.
Kunstikujundi hapruses on vägi.
Indrek Hirv kutsuti uue tarbimisorgia templi sissepühitsemisele luulet lugema kliendikaardiga peibutades. Milline mõttetus! Tundeeliit leiutas kivikirve, ratta ja kirjakunsti, ilast nõretav pööbel tahab vaid oma häbi ja võlga lunastada. Vaimult virge, ka relvitu rahvas, võib vaenlasi võita nagu eestlased kogesid tervelt kaks korda 20.sajandil. Suured kujundid – Rahvarinne, Balti kett ja Laulev revolutsioon mõjusid võimsamalt kui kümme diviisi rasket lolli sõjarauda:
„Meid jälgis kuu kui surin sinusse,
Maa keerles me all
oma elavate ja surnutega“
Kolmekordne Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus taastas turuhoone Emajõe kaldal ja surus hruštšovkad äärelinna. Emajõe ääres elab ehituskunst turuhoones nagu pronksist Karmini siga, millesse raiutud Indrek Hirve read „Inimene – vaata oma venda…“
Siin kehtib kala -ja kapsaleotise lõhnaga pärisraha, üle ristmiku maotu kataloogikaubaga kolearhitektuuris aga plastraha. Sellepärast pallaslane Eduard Rüga ei tahtnudki enam kunagi näha Tartut ja Bernhard Kangro ületada merd…
Kunstnikust võib kergesti saada türann, kultuurikägistaja võimu nimel. Iga kolmas kirjanik hakkas juunipöörde järele punavõimu taldu kaapima. Vaimuvürst Semper asus usinalt raamatuid hävitama, Hans Kruusist, Neeme Ruusist või Nigol Andresenist rääkimata. Eesti oma riik on nii tõsine asi, seda ei tohi usaldada haritlaste, ega parteibroilerite valitseda. Indrek Hirv tegi tiiru roosiaias. Kas nägid kulka sihtkapitali nõukogu ja perhvoomantsikunstnike hingedes peituvaid tunge?
Lend Kuule kuulutas vabadust, aga kodutänavat on ohtlik ületada. Demokraatia nimega huulil paiskavad raketid kõrberahva laiali, kes pommivöö rebadel sibavad Euroopa lihapottide suunas. Vendlus ja eriti võrdsus on väändunud vähemuste õiguslikuks ideotismiks. Valge mees Euroopas häbeneb, et ta üldse olemas on. Stasi maojälg libiseb Saksa kantsleri sünges kõnes Tallinnas.
Ainult Poeet seisab klaasmäel, mis mureneb – tema kujundikeel otsib kandlena igavikku:
„Laulab kukk ja sõber sõbra salgab
Su silitusist surm saab sigivaks
Kolm vapikutsikat – te ahastust…“
Indrek Hirv peitub. Ta ujub alasti Kesk-Soome metsajärves, arvutit väldib, kirjutab märkmikku. Usutlejate kutse peale Helsingisse ei lähe, vahetab vaid meiliaadressi…
Päev hiljem on bussitäis Tuglas Seura luulesõpru kaljuserv täis. Üks noor naine, kena kui kurat, jalutab ülikooli poole, väike poiss käekõrval.
Aitäh sulle, Kadri Asmer, et sellise raamatu koostasid!
Kalle Mälberg