Kui mingi poliitiku vastu algatatakse süüdistusi aastakümnete taguse ahistamisjuhtumi kohta, siis võib sajaprotsendiliselt kindel olla, et tegu on poliitiliselt ja ideoloogiliselt laetud rünnakuga.
Postimees kirjutab: Briti peaminister Boris Johnson seisab silmitsi ahistamissüüdistusega, mille kohaselt käperdas praegune valitsusjuht 1999. aastal lõunasöögi ajal kahte naist.
Boris Johnson on Briti poliitik, kes seisab kindlalt jalus neil Suurbritannia poliitiliste jõududel, kes tahaksid Brexiti peatamist. Nüüd võeti tema vastu ette “vana ja hea” ahistamissüüdistus, et tema karjäär mutta paisata ja takistada tema tegevust Suurbritannia eraldumisel EL-ist.
Vähe on vist konservatiivseid Lääne poliitikuid, kelle vastu poleks seda “surmarelva” kasutatud. USA Ülemkohtu kohtuniku`kandidaadi Brett Kavanaugh vastu võeti selline rünnak ette, et ära hoida konservatiivsete kohtunike ülekaal Ülemkohtus, kuid võimas kampaania tema vastu põrus siiski täielikult, sest selgus süüdistajate valelikkus.
Ilmselt ei häiri vasakliberaale vähimalgi määral see, kui selgelt on läbinähtav ahistamissüüdistuste esilekerkimine seal, kus hetkel on mingid poliitilised protsessid toimumas. Süüdistav “ahistatud” naine leitakse alati ja ründavad feministidest protesteerijad samuti, juhtumid ise aga on sedavõrd vanad ja pinnapealsed, et tunnistajaid pole, kuid Läänes peetakse ainuüksi süüdistust (mitte tõestust) piisavaks, et inimese maine hävitada.
Postimees vahendab ka liberaaldemokraatide liidri Jo Swinson ütlust: «Boris Johnson ei mäleta ilmselt isegi seda juhtumit, sest temasugused mehed ei võta seda isegi seksuaalse ahistamise ja võimu kuritarvitamisena.” Seega – kui sa isegi ei mäleta sellist inimest ja juhtumit, kaabakas oled nagunii, sest meie otsustasime sedasi.
Samas tahab Lääne-Euroopa ära unustada Kölni käperdamisöö, kus seksuaalne ahistamine oli ülimalt karm reaalsus.