26.02.2020
Eesti 200 sümboliks jääb alati Hartlebi lapsevankrirünnak ÜRO rändepakti vastase meeleavalduse vastu.
Poliitprojekti Eesti 200 liider Kristina Kallas on oma seltskonna populaarsuse tõstmise nimel hakanud edastama EKRE sõnumeid.
Nii ütleb ta, et kiire põlevkivi kasutamisest loobumine ehk Põxit ei ole Eesti jaoks realistlik – mõte, mida on EKRE poliitikud alati väitnud, samas kui Eesti 200 on kliimahüsteeriaga kaasa läinud.
“Me peame keskenduma sellele, et selleks ajaks kui see põxit juhtub, on meil juba midagi muud asemel. Kas see on vesinikutehas…?” rääkis Kristina Kallas ERR-ile.
ERR kirjutas veidi varem, et väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Taimar Karu pakkus Ida-Virumaa arengu kiirendamiseks välja ettepaneku vesinikutehase rajamiseks, mille investeeringu hinnanguline suurus on 200 miljonit.
Rahandusminister Martin Helme ütles ka kolmapäevases valitsuse infotunnis, et majanduslikel, sotsiaalsetel ja julgeolekulistel kaalutlustel ei kavatse valitsus kiiret Põxitit turgutada, vaid eelnevalt luuakse tugevad alternatiivid.
Üldiselt aga oli Kallase jutt puhas poliittehnoloogia. Ta räägib, et EKRE on oma retoorikaga end Eesti poliitilisel areenil nurka mänginud, jättes mainimata, et juhtumisi on EKRE valitsuses ja viib aktiivselt ellu oma valimislubadusi. Ainult opositsioon jätkab EKRE laimamist.
Kallas väidab Postimehes: “Tõrvikurongkäigust osavõtjad tahtsid mulle midagi öelda ja minu ülesanne on neid kuulata.” Projektipoliitik arvab küll endast hästi, kui ta usub, et rahvuskonservatiividel on globalistidele midagi öelda – just nende vahel käibki praegu maailmavaateline väärtuskonflikt.
Dialoog erinevate poliitiliste jõudude jõudude vahel on küll väga tervitatav, kuid vähemalt EKRE ja Eesti 200 maailmavaatelised erinevused on sedavõrd suured, et koostegutsemisest ei tuleks midagi välja. Seda tõestas juba Eesti 200 liige Florian Hartleb lapsevankrirünnakuga rändepakti vastase meeleavalduse vastu, ja Kallas ise aasta eest öeldud lausega: me ei näe end EKRE-ga ühes valitsuses.
Tõrvikurongkäik on saanud Eesti poliitilise kultuuri osaks ning populaarseks Vabariigi aastapäeva tähistamise sündmuseks, mistõttu on ka vaenajatest poliitikud selle suunas silmi pilgutama asunud.