Poliitprojekt Eesti 200 on riigi jaoks ülimalt destruktiivne võimukamp, mida tõestas ka selle eksajakirjanikust komissar Lauri Hussar.
“Abieluvõrdsus tuleb ja lõpetab ühiskonda lõhestava konflikti ning tagab ka selle, et kõiki inimesi koheldakse tõepoolest võrdselt,” kirjutab Hussar.
Kuidas see konflikt lõpeb, kui riigis on vähemalt viiendiku jagu inimesi, kes toetavad rahvusmeelseid ja traditsionalistlikke jõude? Neile inimestele ei ole kunagi meeldinud homoagenda, sooneutraalsuse ja -voolavuse pealetung ning nad jätkavad võitlust mehe ja naise peremudeli nimel.
Neid inimesi on tegelikult veelgi enam, sest meedia kirjutas ka sellest, et Reformierakonnas olevat tugev konservatiivne tiib, kellele homoseadus väga meelt mööda pole, ning veidi on neid ilmselt ka Isamaas ja Keskerakonna vene tiivas.
Hussar ilmselt loodab, et nende poolt kohaletoodav vaenukõneseadus suleb inimeste suud ja siis “lõpeb ühiskonda lõhestav konflikt”. Aga selleks tuleb kehtestada diktatuur – ning sinnapoole vasakäärmuslik koalitsioon suundubki.
Ühiskonda lõhestav konflikt algas kooseluseaduse läbisurumisega ja jätkub ka siis, kui enamlastel õnnestub rakendusaktid läbi suruda. Kogu “troika” koalitsioonileping on üks suur ühiskonna lõhestamine.
Hussar võiks endise ajakirjanikuna vaadata USA suunas, kus naiste tervisele ohtlike aborditablettide võimalik keelamine on taas ühiskonnas konservatiivide ja äärmusvasakpoolsete konflikti üles tõstnud. Ei lõpe see uusmarksismi pealetung sugugi nii kindlalt, nagu äärmuslasest Hussar loodab.
Uued Uudised