Ülemaailmsel pressivabaduse päeval, 3. mail, ütles Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, et “Ajakirjanikud, kes uurivad ebamugavaid teemasid, langevad alatihti rünnakute ohvriks.”
Eesti ajakirjanikud on sellest lähtuvalt lausa või sees – nemad lihtsalt ei kajasta selliseid teemasid. SAPTK seostamine ülemaailmse katoliikluse või EKRE seostamine Vene mõjuväljaga, mis on täielikud libateemad ja mida Delfi Meedia “uuriva ajakirjanduse” sildi all lollusi kokku kirjutades harrastab, ei ole ajakirjanikule kunagi tõeliselt eluohtlik teema.
EKRE ja SAPTK vastu lolluste kokkukirjutamine ei ole Eestis vähimalgi määral ohtlik asi, sellest kirjutamise turvalisuse tagavad nii süvariik kui ka valitsus, kes hoopis sokutavad meediale ette kõikvõimalikke materjale, millest saab “komprat” kujundada. Sellepärast ongi ajakirjanikud nii “asjalikud” selliseid lugusid vorpima.
Eestis oleks ülimalt ohtlik hoopis see, kui keegi ajakirjanikest üritaks omal käel leida selgust selles, kuhu kadusid VEB Fondi rahad või kuidas kulges Skandinaavia pankade rahapesu läbi Eesti. Hardo Aasmäe surma kohta on seejuures liikvel just hoiatavad versioonid. Ilmselt ei soovi keegi Eesti “superajakirjanikest” sorida teemades, mis puudutavad Reformierakonda, sest seal võib asi tõesti valusaks osutuda.
Läbi Eesti kulgenud rahapesu uurimisest liiguvadki meil vaid ametlikud versioonid, kuid keegi ajakirjanikest pole üritanudki uurida näiteks Jürgen Ligi tegevust rahandusministrina rahapesu-aastatel ja panna kokku sellist “niidistiku”-kaarti, mida on Eesti Ekspress teinud näiteks SAPTK ja katoliikluse sidemetest.
Eestis pole uurivat ajakirjandust. See, kui ajakirjanikud kirjutavad kokku paskvilli riigivõimule ebameeldivatest oponentidest, ei ole uuriv ajakirjandus ja see ei ole ka ohtlik tegevus, kui kapo ja prokuratuur lükkavad tagasi enamiku nende jõudude soovidest uurida süüdistuste paikapidavust ja nende esitamise tausta. Nii oli valimiste eel nn Prigožini-looga, kui EKRE soovis uurimist, kas tegu pole mitte valimisi mõjutava infosõjaga, kuid keegi justiitssüsteemis ja jõustruktuurides ei tõstnud selle peale torugi.
Kurb on see, et ülepolitiseeritud ja -ideologiseeritud ajakirjandus jätab oma lugeja ilma olulisest infost. Nii kirjutatakse sisserändest ainult positiivses võtmes, kuigi kogu Lääne-Euroopa kogemus näitab, et massimigratsioon toob kaasa ohtralt negatiivseid tulemeid. Eesti ajakirjanduses pole peaaegu olnud lugusid, kus oleks sisserände positiivsete aspektide kõrval vaetud, mida tähendaksid riigile paljud negatiivsed kaasnähtused, ja see tähendab, et ühiskonnas ei teki ka diskussiooni. Ometigi on näiteks Rootsis lokkav kuritegevus täielikult seotud 2015. aastal alanud sisserändega, mis tõi sinna riiki Lähis-Ida klannid, kes nüüd võimupiirkondi jagavad.
Ilmselt ei tule kunagi sedagi, et mõni ajakirjanik vaeks suhtevägivalda samasooliste paaride näite varal – kui mehed peksavad naisi, siis miks mitte mehed mehi, sest armukadedus on geide seas tugev, ja rusikad võivad vabalt sealgi välkuma hakata.
Eesti ajakirjandusele võib saatuslikuks saada vaid see, kui nad kirjutavad pisut väljapoole oma leivaisade seatud piiride ja saavad selle eest sakutada, nagu oli see Ekspressi ajakirjanikega. Sellest, et keegi neid tõsiselt ajakirjandusliku tegevuse eest Eestis ohustaks, võivad nad ainult unistada.
Isegi kui Eestis keegi ajakirjanikku verbaalselt ähvardab, piisab tollel vaid asja “suure kella külge panekust” ja kogu avalikkus “tühistab” ähvardaja kohe. Ja kui Eestis keegi leheneeger “kolakat” saabki, siis on see pigem isiklik rünnak sigatsemise pärast kui rünnak ajakirjanduse vastu.
Eesti ajakirjanikud, nautige “pressivabadust”, sest te ei satu liberaalses riigis kunagi sellisesse olukorda, kus teie elu tõeliselt ohus on, sest “õigeid” lugusid kirjutades ei hammusta teid keegi.
Uued Uudised
