Eestis on praegu poliitikutel vähe mõtteis see, et mis juhtuks, kui mingis konkreetses pingesituatsioonis oleks ametis hoopis teised inimesed.
Sel teemal on Eesti Ekspressi arvamusloos arutlenud Mikk Salu pealkirja all “Kersti Kaljulaid rikub Eesti põhiseaduse mõtet – president ei ole peaministri ülemus”, mille põhisisuks on: “Eesti on parlamentaarne vabariik ja põhiseaduse mõtte kohaselt on Eesti Vabariigi president passiivne esindusfiguur. Kersti Kaljulaid eksib selle vastu tihti. Kaljulaid loob ja kinnitab üle halbu pretsedente.”
Mikk Salu toob talle omase näite: mis oleks siis, kui presidendiks oleks Mart Helme ja peaministriks Kaja Kallas, ning esimene noomiks teist ministrite ametissemääramise või nende tegevuse pärast? Seda võib ju ka vähese fantaasiaga vaid ette kujutada.
Autor märgib ära, et selleks luuakse igasuguseid tasakaalustatud mehhanisme ja piiranguid, mis peaksid vältima olukordi, kus võimuvahetudes tulevad võimule täiesti teistsuguste poliitiliste vaadetega inimesed. “Võiks öelda, et Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“,” kirjutab ta.
Mikk Salu toob välja päris mitmeid olukordi, kus nii Kersti Kaljulaid kui ka varasemad presidendid on mingil moel demokraatiat lubamatult piiranud. Muuhulgas on Kaljulaidi Salu sõnutsi rikkunud Põhiseadust, kui presidendi kantselei teatas, et president „on rahul Vaheri senise tööga ja usaldab teda“ – politsei on täitevvõimu instrument ja ei puutu absoluutselt presidenti.
Salu viitab ka sellele, kuidas varem on kantsler Ruth Martinit kolmel korral vallandatud, kuid alati kohtu poolt kopsakate hüvitistega ennistatud ja õigusriik pole sellest kunagi ohtu sattunud. Ka Vaheri juhtumis pani poliitiline mehhanism kõik paika ja Kaljulaidi hüsteeriline sekkumine oli ülearune.
Eesti Ekspressi lugu saab pikemalt lugeda SIIT