Maasikas kui eestlaste rahvustoit, mille teised rahvad peavad elutähtsa menüüosana meie lauale korjama, on olnud fookuses juba siis, kui neil taimekestel veel õisigi küljes polnud. Tänaseks on küpsed marjad lettidel ning rahu peaks majas olema. Aga tuhkagi! Opositsioonipoliitikud jauravad ikka veel võõramaiste maasikakorjajate vajaduse üle, kuigi enamikul meist on maasikatest juba kõht ja sügavkülmikud täis.
Lähtudes deviisist, et kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda, libiseb opositsioon tasahilju juba muude põllumajandusharude manu, näiteks lüpsikarja juurde, kartes, et ilma ukrainlasteta jäävad meie lehmad lüpsmata. Teadagi, mis siis juhtub. Kui ei, siis vaadake „Vanamehe“ filmi.
Aga maasikatega käib nüüd teine tsirkus, selles pole muidugi midagi uut – kodumaiste marjade asemel pannakse letti piiritagused. See jama kordub aastast aastasse.
Täpselt aasta tagasi kirjutas Õhtuleht: „Oleme tunnistajateks, kuidas kella nelja paiku hommikul keerab turule maasikaid pilgeni täis Leedu numbriga suur kaubaauto. See veetakse tõstuki abiga kiiruga marjadest tühjaks. Napid tunnid hiljem on turul müügis valdavalt Eesti maasikad.“
Nii, et päevapoliitikaga pole siin midagi pistmist. Tallinna kui ka Lõuna-Eesti turgudel, samuti Eesti-Läti piiril võib näha tänavugi manööverdamas Leedu numbrimärkidega veokeid, millega tuuakse siia Leedu maasikaid. Nipp on sellest, et need ostetakse siin kokku makstes 80 senti kilo, maha müüakse aga kolme euroga. Talu ja sordi nimi tuleb improvisatsiooni korras.
Oma põllult korjatakse ära ainult suuremad marjad samal ajal kui väiksemad kobarad jäetakse põllule hallitama. Kusjuures äsjane kuumalaine värviski maasikad punaseks enne, kui nad oma õige kasvu saavutasid. Neid põllule jäetuid on siis hea pildistada ja levitada kui EKRE maasikavaenuliku tegevuse tagajärge.