28.09.2019
Eesti on sattunud sõltuvusse võõrtööjõust. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Vsevolod Jürgenson nendib, et tööjõu sisseveol pole arvestatud midagi muud peale hetkeolukorra vajaduste.
“Kuigi õhus on majanduslangusele viitavaid ärevaid noote, võime esialgu olla siiski veel optimistlikud. Eesti Panga kinnitusel on kasvanud elanikkonna hoiused ja märgatavalt kosunud ka muud finantsvarad.
Eks me tunne ilma pangapoolsete kommentaaridetagi, et elu on muutunud paremaks ning võime endale lubada mõndagi, millest veel mõne aja eest unistadagi ei osanud. Analüütikud võrdlevad meie praegust heaolu soomlaste seisuga läinud sajandi viimasel kümnendil, ning mis seal salata, taoline võrdlus sisendab uhkust.
Heaolu kasv ja jätkusuutlik areng annavad tunnistust valitsuse kompetentsusest, rääkigu siis oponendid mida iganes. Eesti Panga, kui vaieldamatu autoriteedi soovitus valitsusele, on hoiduda majandusarengu liigsest forsseerimisest, tagamaks jätkusuutlikkus pikemaks perioodiks ning vältimaks liiga kiirest tempost johtuvat kinnijooksmist. Konservatiivsus kaunistab fiskaalpoliitikuid, ettevõtjad ning rahvas sooviksid aga riigi majanduse lennukamat arengut.
Lootustandvast olukorrast üritavad kasu lõigata nii tööandjad kui -võtjad. Töötajad nõuavad palgakasvu, milles pole iseenesest midagi taunitavat, kui see jääb reaalsuse piiresse. Keerulisem on ettevõtjate sooviga kasvatada tootmismahte ja kasuminumbreid vöörtööjõudu sisse vedades. Pakkuda innovatiivsete lahenduste asemel migratsioonipumba käivitamist kolmandatest riikidest, pole jätkusuutlik lahendus. Kui rõhume arengus üksnes madalapalgalistele töökohtadele, seisame peagi tõsiste probleemide ees.
Ei möödu nädalatki, kui mõnes meediakanalis ei vahendata ettevõtjate kurtmist, et Eestis polevat vajalikul hulgal väljaõppinud tööjõudu ning seepärast tuleb kaotada kvoodid, mis võõrtööliste riiki toomist piiravad. Tekib küsimus, miks ei kaaluta sisserände suurendamise asemel muid meetmeid, mis aitaksid näilist tööjõupuudust ohjeldada.
Eestis on terve armee inimesi kes ei tööta ega õpi. Ainuüksi noorte hulgas on 30 000 ühiskonnast irdunut. Lisame veel pikaajalised töötud, kes end enam arvelegi ei vaevu võtma ja kümned tuhanded palgavaesed, kes võimalusel omandaksid heal meelel uued ametioskused ning saab selgeks, et hea tahtmise korral oleks võimalik kohapeal pädevat tööjõudu koolitada küll ja küll. On vaid tarvis tööelust irdunutega senisest tulemuslikumalt tegelda ja tööturule ilmuvad kümned tuhanded oskajad inimesed.
Alamapalga tõus on vajalik samm, kuigi palgavaesuse probleemile see lõplikku lahendust ei too. Ettevõtjatel on aeg leppida tõsiasjaga, et makstes töötajatele miinimumpalka, pole neilt lootagi hingega asja juures olemist. Asjatundlikkus, lojaalsuse ettevõttele ja töötahe, algavad eelkõige normaalsest palgast.
Kriitiliselt tuleb vaadata koostööle ettevõtjate ja kutsehariduse vahel. Kui räägime aastaid keevitajate nappusest, ent kutsekoolid ei õpeta neid ikka veel piisavalt, on tegemist kommunikatsioonihäirega, mida oleks võimalik üsna lihtsalt lahendada. Teave, milliste erialade esindajaid meie ettevõtted vajavad, peab jõudma kutseõppeasutustesse, millel on võimekus oma õppekavasid paindlikult muuta.
Kui aga ettevõte põhimõtteliselt üritab endale keevitajaid kolmandatest riikidest sisse tuua, kuna sealsetele töötajatele on võimalik vähem maksta, siis on tegemist ühepäevamentaliteediga, mida ei tule riiklikult tolereerida. Häälekalt kontrollimatu migratsiooni vallandamist nõudvaid ühepäevaperemehi huvitab mitte stabiilne majandusruum, vaid hetketulu, ja siin ei tohi kvoote suurendades või neid sootuks kaotades kohalike sotsiaalse toimetuleku arvelt järeleandmisi teha.
Eesti ettevõtjad pole eriti kärmed kodumaist tootmist moderniseerima ja robotiseerima, mis võimaldaks kasutada vähem töökäsi. Ühelt poolt on see kahetsusväärne, kuna kannatab tootlikkus, teisalt tuleb tunnistada, et robotiseerimises ja tehisintellekti arengus peitub rida ohte, mida tuleks ühiskonna sotsiaalse läbipõlemise ennetamiseks hakata juba täna kaardistama.
Mõni aeg tagasi sai esimene tehisintellektiga varustatud abioloogiline inimene Saudi Araabia kodakondsuse. Tegemist oli pigem sümboolse aktiga, ent pretsedent on loodud. Üha tõesem on võimalus, et paljud töökohad, mis täna nõuavad inimest, hõivatakse juba järgneva kümmekonna aasta jooksul tehisintellektiga varustatud abioloogide poolt.
Kuhu panna siis madalama haridustasemega kaaskodanikud ja sisseveetud töölised? Milliseid sotsiaalseid pingeid tehisintellekti võidukäik kaasa toob? Kas majanduskasv kiireneb või vallandab tehisintellekti tootmisesse kaasamine seninägematu kihistumise ning suur osa inimkonnast muutub üleliigseks?
Tehisintellekti võidukäigu ja Eesti tööturu seostamine võib tunduda veidra ulmena, ent miks arvame, et erineme muust maailmast, kus robotiseerumine üha kiireneb. USAs ennustatakse, et juba kümmekonna aasta pärast võtavad kuni 47% töökohtadest üle robotid, Euroopa Liidus prognoositakse robotiseerumist koguni kuni 54% töökohtadele.
Muidugi leevendab tehisintellekti arenguga kaasnevate muutuse mõju majanduse ümberstruktureerimine ning fundamentaalsete toimemehhanismide teisenemine. Ent sellele, millised muutused hoogustuv tehnoloogiline revolutsioon tööturul kaasa toob, tuleb mõelda juba täna.
Üleskutsed tööjõu piiramatuks kolmandatest riikidest sissetoomiseks tuleb seniks lõpetada, kuni pole selge, milliseks kujuneb inimese roll ajastul, kui tehisintellekt olulise osa senistest töökohtadest üle võtab ning vajadust odavate töökäte järele kordades kahandab.”