Taasiseseisvuspäeval meenutatakse möödunut, vähem aga räägitakse sellest, mis juhtunuks, kui perestroika ja sellele järgnenud sündmused kuni NLiidu lagunemiseni oleks nihkunud 5-15 aastat hilisema aja peale.
Fosforiidisõda algas perestroika teisel-kolmandal aastal ja saavutas positiivse tulemuse vaid seetõttu, et seda protesti polnud võimalik summutada. Suutnuks üleliidulised ametkonnad kaevandamisõiguse saavutada, olnuks Virumaa praegu Nauru-sarnane ja vähemalt 200 000 sovjetti olnuks praegustest rohkem. Mida see rahvusriigile tähendanuks, pole raske arvata – suure vene kogukonna puhul võinuks korduda Jugoslaavia variant.
Kindlasti olnuks raskem taastada Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel, sest neid inimesi, kes mäletasid varasemat iseseisvusperioodi, olnuks selle aja peale tunduvalt vähem ja nende hääl vähem kuuldavam. Samas aga oleks võrsunud peale eestlastest kollaboratsionistide põlvkond, kellele nõukogulik olevik olnuks tähtsam eestimeelsest minevikust – päris kindlasti saanuks Andrus Ansipist aktiivne nõukogude nomenklatuuri tegelane, kes kümneaastase hilinemisega tulnud taasiseseisvumise ajaks oleks olnud ehtsaim interrindelane.
Selliseid eeldusi võib leida palju ja on selge, et taasiseseisvumine sellele eelnenud Laulva revolutsiooniga tuli just õigel ajal, täpsemalt viimasel hetkel – mida aeg edasi, seda raskem oleks olnud edu saavutada, seda enam, et ka Läänes algas neomarksismi pealetung, mistõttu 1990. aastate lõpus olnuks juba raskem Euroopale selgeks teha, mis õigus on meil vabadusele.
Endiselt meenub mõne aja eest FB VirginiaWoolfi keskkonnas käinud arutelu, kus tänased noored soovisid üle 50-aastaste kiiremat surma, et võiks ise multikultuurset tulevikku kujundada. Tollal kirjutas üks vanem inimene vastuseks, et kui needsamad praegused 50+ inimesed poleks Laulva revolutsiooniga neile vabadust saavutanud, ei reisiks nad praegu maailmas ringi ega õpiks Lääne ülikoolides, vaid seisaks automaadiga Tõnismäel pronkssõduri juures auvalves, et seejärel komsomolikoosolekul löökehitustele sõitmist arutada.
Lisaks ütles too inimene, et kui tänased noored soovivad vanadele surma (üks virgiiniawoolfidest kirjutas, et ootab pidevalt uudist vanema kolleegi auto alla jäämisest), siis on ka eakatel täielik õigus noortele Putini iket ja Siberisse küüditamist soovida. Karm sõnavahetus, mis aga peaks noortele meelde tuletama, et nemad tarbivad teiste kättevõidetud vabadust ja on 1991. aasta priiusetegijatele võlgu.
Paljud ütlesid tänaselgi päeval, et ohud pole kusagile kadunud. Euroopa läheb väga hukatuslikku teed pidi. Nii nagu meil on venestunud Narva, Lasnamäe ja paljud Ida-Virumaa linnad, kuhu eestlased naasta ei taha, on Lääne-Euroopas olemas suured islamikogukonnad ehk väikesed Araabiad, Aafrikad ja Mekkad. Nende olemasolu Euroopas tähendabki islami, Musta Mandri ja idamaise kultuuriruumi probleemide ülekandumist eurooplaste kodumaale.
Rõõm taasiseseisvusest ei tohi eestlastel varjutada teadmist, et me oleme endiselt suurte probleemide ja suurte võitluste ees, mis tegelikult juba käivad. Migratsioon, mille idasuuna meile 1991. aasta sulges, ronib nüüd igast küljest peale. Euroopal on ainult üks tee – muutuda kindluseks, mille müürinõlvadelt ebaseaduslikult tulevad vallutajad tagasi alla veerevad. Neile, kes siin jälle suletuse tonti näevad, võib lohutuseks öelda, et ka avatus tähendab seda, et migrant tuleb pass näpus konsulaati, mitte raha näpus inimkaubitseja juurde, et Vahemerele sõita.
Me oleme saanud kaks korda võimaluse iseseisvust taastada – kolmandat võimalust kindlasti ei tule. Seda mitte võimaluse reaalsuse puudumisest, vaid seetõttu, et maailmas toimuvaid protsesse eesti rahvas “avatusega” enam üle ei ela.
UU