17.06.2018
Selliseid sotsialismiaja pärandina jäänud hooneid on Eestis tuhandeid.
EKRE kavatseb võimule pääsedes raiskavale ja ülikallile Rail Balticule pidurit tõmmata, kuid muu teede-ehitus Eestis jätkub kindlasti hoogsalt ja siis peab ehitusmaterjali osas ringi vaatama.
Neljapäevane ERR-i uudis räägib sellest, et Eesti Energia tarnib Ida-Virumaalt Pärnusse tuhandeid tonne lubjakivi, mis jääb üle põlevkivi kaevandamisel ja mida kasutatakse nüüd teede ehituses. Ilmselt on see mõeldud Rail Balticu jaoks, kuid lubjakivi läheb käiku ka maanteede rajamisel.
Tegelikult on veelgi üks võimalus, kuidas teede aluspõhja jaoks materjali saada. Seda ettepanekut tehes tuleb mul meelde Nõukogude aja lõpp, mil Viljandisse hakati rajama uut hiiglaslikku leivakombinaadi hoonet. Paraku takerdus see ettevõtmine võõrvõimu ja plaanimajanduse lõppedes, mil selliseid kolosse polnud enam mõistlik luua, ja mõnda aega seisnud tondilossi ostis ära üks ettevõtja, kes selle lammutas, betooni kivipurustajast läbi laskis ja siis teede-ehitajatele tarnis. Väidetavalt olevat ta kogu selle tehinguga päris hästi teeninud.
Kui praegu Eestis ringi sõita, näeb tohutult palju vanu, mahajäetud ja lagunevaid nõukaaja tootmishooneid, mis risustavad maastikku, võtavad ära põllu- ja ärimaad ning pole ka silmale meeldivad vaadata. Kõige rohkem on just vanu lüpsilautu, töökojahooneid ja Nõukogude Armeest maha jäänud rajatisi. Kunagi algatas EÜE taustaga Rein Lang idee, et võiks luua uue ehitusmaleva, kes selliseid ehitisi lammutama asuks, aga turumajanduslikus ühiskonnas ei võtnud see idee vedu.
Aga miks mitte algatada kas riigi või eraettevõtluse kaudu selliste vanade hoonete massilist lammutamist ning betooni ja telliskivide purustamist tee-ehituse tarvis? See algatus aga vajab ühiskondlikku kokkulepet, sest ilmselgelt ei saa nende hoonete koristamine saada omanikele raha teenimise allikaks, sest siis läheks materjal lihtsalt liiga kalliks – ka lammutamine, purustamine ja äravedu maksavad. Ilmselt tuleks seal leida kuldne kesktee, kus omanikud saavad teatud hüvitist, nende maa saab puhtaks ning tee-ehitajad saavad materjali kätte normaalse hinnaga. Eelkõige aga tuleks rõhuda omanike soovile need varemed lihtsalt oma maalt minema saada – seegi on suur saavutus, sest varemeteta Eesti muutuks kindlasti kaunimaks!
Kahjuks on taasiseseisvusaja valitsused maaelu täielikult tuksi keeranud ning lisaks betoonile ja telliskividele on varemetes ka paljud puidust talumajad, tühjaks on jäänud kunagised külapoed, postkontorid, velskripunktid, koolid, lasteaiad ja paljud teised ühiskondlikud hooned. Linnade, näiteks Tallinna ja Tartu lähedusse on endistele põllumaadele kerkinud sadu näotuid plekkhalle, milles on laod ja logistikakeskused – nende puhul ei hakkagi keegi arhitektuuriilu taga ajama, tähtis on praktilisus. Aga kindlasti saab Eestimaa ilusama näo, kui pärandkultuurist kaob sotsialismiaja pärand, lagunevad tondilossid.