20.04.2018
Merkel ja Putin
Eriti just Reformierakonna ja Taavi Rõivase valitsuse aegadel oli Eestil suur soov olla Merkeli-Saksamaa puudel, kuigi reaalsed faktid Berliini Vene-poliitikast näitavad, et tegu on üdini mitteusaldatava partneriga.
Ajaleht Wall Street Journal kirjutab oma allikatele viidates, et Saksamaa valitsus üritab mõjutada Ameerika Ühendriikide administratsiooni, et Saksa ettevõtted saaksid vabastuse USA uutest Venemaa-vastastest sanktsioonidest, kusjuures jutt ei käivat isegi konkreetsetest ettevõtetest, vaid sisuliselt kogu Saksamaa ärisektorist.
Täpsemalt on teemaks aprilli alguses kehtestatud sanktsioonid Vene tippametnike ja oligarhide vastu. Viimastega teevad aga tihedat majanduskoostööd suured Saksa ettevõtted, kes avaldavad nüüd ka valitsusele survet, vahendab ERR. Firmade hinnangul võivad USA sanktsioonid tekitada neile sadade miljonite eurodeni ulatuvat kahju.
Väidetavalt esitab sellise soovi kõigepealt Saksamaa rahandusminister Olaf Scholz Washingtoni külastades. Samuti tõstatab teema ka liidukantsler Angela Merkel, kui ta aprilli lõpus USA presidendi Donald Trumpiga kohtub. Kui 2016. aastal oli kaubavahetus Venemaa ja Saksamaa vahel 45 miljardi euro juures, siis eelmisel aastal kerkis see 54,5 miljardi euroni.
Saksamaa on praegu väliskaubanduses ülisuures plussis, kusjuures isegi USA maailmatasemel majandusega. Võib eeldada, et selline positiivne saldo pole tulnud võrdsest koostööst, vaid et Saksamaal on igas olukorras küüned enda poole, eriti nõrgemate majanduste arvelt. Teiste ärakasutamist näitab ka sakslaste eriti valus reageering Trumpi kehtestatud tollitariifidele, mis sellist poliitikat halvavalt mõjutas.
Eesti välispoliitika on püüdnud Merkeli külje alla ujuda täiesti absurdsete põhjendustega, eriti julgeolekukaalutluse jutuga. Euroopa Liit on vaid kaudne julgeolekutagatis, Venemaa agressiooni korral selle mõne liikmesriigi vastu on oodata vaid protesteerivat sõnavahtu. Eestit ja kogu Ida-Euroopat kaitseb NATO, kus võimekamateks on USA, Suurbritannia ja Poola, ääretult kõhnunud relvajõududega Saksamaast pole sõja korral mingit arvestatavat abi loota. Merkel on ohtlik ka oma läbikukkunud immigratsioonipoliitika tõttu, mille tagajärgi püüab Saksamaa nüüd teistele EL-i liikmesriikidele kohustusena peale suruda.
Ka poliitiliselt on Saksamaa Vene suunal pigem ebausaldatav kui vajalik. Tasub meelde tuletada, et just sel hetkel, kui suurem osa lääneriikidest saatis brittide toetuseks Vene diplomaate välja, andis Berliin oma viimase heakskiidu gaasijuhtmele Nord Stream 2. Võimsa majandusega Saksamaa majandushuvid kaaluvad üles igasuguse solidaarsuse, kuigi gaasijuhtme ehitamise takistamine olnuks Kremli vastu valusam relv kui diplomaadisõda. Saksamaa võib Eesti tõenäolisemalt Kremlile reeta kui kestahes teine, eriti kui ohus on Saksa firmade miljardid.
Samasugust vaikset Vene sanktsioonidest loobumise poliitikat ajavad teisedki Lääne-Euroopa riigid, sealhulgas Prantsusmaa ja Itaalia, kes unistavad Vene turust ja loodusvaradest. Seega on Eestil aeg oma välispoliitika teravik suunata mujale, sealhulgas Euroopa Liidu sees toimivate Visegradi riikide koalitsiooni ja niinimetatud Põhja alliansi ehk Euroopa väikeriikide ühenduse suunas, ennekõike aga peab Eesti tähtsaimaks julgeolekugarantiiks pidama sõjaliselt võimsat USA-d ja arvestatavat Poolat.