12.04.2018
E-residentsus
Kui Eesti lükkas käima oma e-residentsuse projekti, oli ühiskond uhke, sest see näis e-riigi maine suurepärase täiendusega. Praegu tekib aga küsimus, et kas keegi ei näinud ette, et see innovaatiline uuendus võiks aferiste ligi meelitama hakata?
„Pealtnägija” avastas, et Tallinnasse registreeritud ja kõlava nimega, laiapõhjalist haridust lubav rahvusvaheline õppeasutus European College of Professional Studies and Research on tegelikult Indiast pärit e-residendi asutatud libaülikool, mis pakub võltsdiplomeid. E-residendina Eestisse firma asutanu pole aga ise kunagi Eestis käinudki.
E-resident oli ka väidetavalt ka 1981. aastal sündinud Filipiinide kodanik Jann Leigh Javellana Lope, kes oli mullu Postimehes avaldatud materjalide kohaselt ligi 60 Eestis raskustesse sattunud ettevõtte juhatuse liige ning olnud varem ka kurikuulsa petuportaali Crazydeal tegevjuht.
Tema vahendamisega neisse juhatustesse tegeles varem kelmuste eest süüdi mõistetud ja pikalt end Filipiinidel varjanud Alexander Vest, kes enne nimevahetust kandis nime Urmas Sääsk. Teine filipiinlane, keda ta probleemseid ettevõtteid juhtima sokutas, on naine nimega Erza Jane Maranda Gasoc. Postimehes mullu 22. novembril avaldatud nimekirjas on 114 Eesti firmat, mille juhatuses need e-tankistid on.
“E-residentsuse projekti vedajatele selline e-residentsuse ärakasutamine muidugi heameelt ei tee. Samas tõdevad nad, et 27 000 inimese seas võib ikka leiduda neid, kes ei taha seadusi järgida,” kirjutas Postimees mullu novembris.
«Üks e-residentsuse programmi eeliseid ja tugevusi on selle läbipaistvus, mis teeb kõik tehingud alati kiiresti nähtavaks. Politsei- ja piirivalveamet teeb head eeltööd selleks, et e-residendiks saaksid eelkõige heas usus inimesed, kuid seaduserikkumisi lõpuni välistada ei ole võimalik. Eesti riigi võimuses on seaduserikkujate kaardid tühistada ja sellest asjaosalisi teavitada,» ütles programmi pressiesindaja Piret Reinson mullu Postimehele.
Eesti e-residentsuse programm sai eelmise aasta lõpus kolmeaastaseks. Programmi kolmanda tegevusaasta lõpuks on Eestil 27 000 e-residenti 143 riigist ning e-residendid on loonud 4272 ettevõtet. Oleks kurb, kui see ülemaailmselt populaarne uuendus muutuks kuritegevuse turgutajaks. Eesti riigi kohustus on hoida see innovaatiline lahendus igasuguste plekkideta.
E-residentsus on virtuaalne residentsus – riigi alalise elaniku staatusele lähedane staatus, mille võivad omandada isikud, kes riigis ei resideeri. Sellega kaasneb riiklikult väljastatud turvaline digitaalne identiteet, mis annab välismaalastele võimaluse kasutada e-teenuseid, mis tavapäraselt on olnud avatud vaid kohalikele elanikele, näiteks võimalus anda digitaalseid allkirju.
Riigiportaali eesti.ee määratluse kohaselt on e-residendi digi-ID “digitaalne dokument, mis on kasutatav ainult elektrooniliselt isiku tuvastamiseks ja digitaalse allkirja andmiseks”. 1. detsembril 2014. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Tallinnas üle esimese Eesti e-residendi digi-ID Briti ajakirjanikule Edward Lucasele, esimene tavapärase taotlusprotsessi läbinu oli USA-s elav Skype’i töötaja Hamid Tahsildoost.