Kommunismiohvrite memoriaal on eestlaste jaoks püha koht ja kui selle vastu kätt tõstetakse, kriibib see väga paljude südameid.
Politsei tegi kindlaks inimesed, kes kraapisid Tallinnas Maarjamäel asuvale kommunismiohvrite memoriaalile viisnurki, kuid kuna tegemist oli alaealistega, siis kriminaalmenetlus lõpetati, kirjutab ERR-i uudisteportaal.
“Tegu oli seaduse järgi mittesubjektidega ehk eesti keeli alla 14-aastastega, kes on süüvõimetud ning neid ei ole võimalik kriminaalmenetluse mõttes vastutusele võtta,” ütles selgitas Põhja ringkonnaprokuratuuri alaealiste ja lähisuhte vägivalla kuritegude osakonna abiprokurör Annika Vanatoa.
Hästi, tegu oli alaealistega, kelle suhtes kehtivad seadusandluses omad reeglid. Aga mida teeb see otsus riigile?
Kõigepealt – selle teo kordasaatjatel oli kindlasti selja taga kodune kasvatus Aljoša, Berliini “kangelasliku” vallutamise ja Venemaa päästjarolli osas. Need noored olid teo põhimõttest kohe kindlasti teadlikud ja vanemad toetasid kui mitte tegu ennast, siis selle mõtet küll.
Teiseks – karistuseta jäänud vene noored said teost kindlasti innustust juurde ja kaaslaste silmis kangelaseks. Sellises eas tahetakse ennast teistele tõestada, ja nemad said seda teha. Eesti-vastase kuriteo kaudu. Igal juhul said kohalik “putinjugend” ja “surematu polgu” järelkasv nüüd innustust juurde.
Uued Uudised arvavad, et nii lihtsalt noorvandaalid pääseda ei tohiks – neile tuleks määrata kasvõi tasuta töötunnid memoriaali ümbruse hooldamisel.
Või nagu ütleb üks kommentaator: “See on ju loogiline, et vanemad vastutavad oma võsukeste eest ja seega tuleb neel kinni maksta need kümned tuhanded, mis lähevad nende laste poolt soditud “autogrammide” kustutamiseks.”
Praegu jääb kommunismi läbi kannatanutel okas südamesse – kas tõesti saab ühe rahva kannatustele lihtsalt peale sülitada? Eesti on varasemate valitsustega muutunud ses küsimuses ükskõiksemaks ja hakanud unustama, et okupatsiooni tagajärjed pole sugugi kokku tõmmatud, mida on näha iga aasta 9. mail kaitseväe kalmistul.