19.09.2019
Lõuna-Eestile tähendab Schengeni avatus ka naabermaade pättide külaskäike.
Uute Uudiste kaasautor Peep Leppik avaldab toetust siseminister Mart Helme algatusele sisekaitse reservi loomiseks.
„Eesti on küll väike, aga elutingimustelt väga erinev. Elada linnades ja autoga ringi sõita on midagi muud, kui elada näiteks Lõuna-Eesti piiri alal. Ja mõned asjad on siin päris teistmoodi kui Tallinnas.
Teatavasti ühines Eesti 2007/2008 Euroopa Liidu Schengeni viisaruumiga. Tallinnamaa rahvas ei jõua seda siiani ära kiita – saame vabalt reisida (kel raha on). Minul siin küll vaimustust ei ole.
Vanema tütre pere rajas aastate eest paari kilomeetri kaugusele Läti piirist suvekodu ja asus seda sisustama. Algul oli kõik tore, aga siis tuli seesama Schengen – kõik metsateed ja –rajad avati (nagu nõukogude ajal) ning kaotati ka piirivalve.
Pea taipasid siinsed sulid-vargad, et Schengen on lausa õnnistus: pane toime vargus ja lipsa siis kiiresti oma „kaubaga“ üle piiri – oled nagu vanajumala seljataga – vähemalt kuu aega ei otsi sind keegi!?
Politsei võib varast jälitada Läti alale vaid silmside korral. Ka kindlate tõendite korral tuleb suhelda ministeeriumiga Riias. Uurida pole lihtne ja see „sobib“ kõigile Eesti-Läti sulidele. Mõistan politseid: nemad on praeguses olukorras täiesti võimetud, lahendus on Tallinnas.
Kui tütre pere suvekodu, kuhu meiegi sääste panime, oli kolm (!) korda „puhtaks tehtud“, kirjutasin toona Valga maavanemale (valitsuse käepikendusele) lootuses, et küsimus jõuab pealinna. Ta ei saanud vist probleemist isegi aru, lastes mulle vastata Valga politseijuhil. Pärast seda on meid varastatud veel kuus (!) korda (ka valveseadmed).
Kindlustus sellises olukorras ei toimi. Olen teavitanud sellest Riigikogu üht fraktsiooni ja üht komisjoni ning lisaks veel kolme riigiasutust (õiguskantslerini välja) – tulemuseta (miks toona minister Pevkur midagi ette ei võtnud on arusaamatu).
Lahendus ise oleks lihtne: kui on riik, siis on ka piir! Vaba piiriületus (Schengeni mõistes) peaks toimuma piiriületuskohtades, mida oli Eesti lõunapiiril 11. Neid saaks kasvõi tehnika abil kontrollida, kõik muud „kohad“ tuleks sulgeda nagu varem.
Parlament ajagu siin Ungari kombel selg sirgu! Küsimus on väga tõsine: eelmisel aastal kohtasin endist kolleegi, kelle isakodu siinsamas üksteist (!) korda puhtaks varastatud ja pöörduda pole kuhugi. Aga kui mõelda nende inimeste tervise, närvide ja säästude kaotamise peale!?
Väljaõppinud sisekaitse reserv oleks siinsete tõsiste probleemide lahendamisel kindlasti üks lahendusi, sest nende regulaarsete patrullidega oleks meie lõunapiiril ju võimalik kord majja saada. Rõhutan, enne Schengenit ja piirivalve kaotamist sellist olukorda ei olnud. Seepärast – jõudu tööle, poliitikud (kogu Eesti heaks)!“