23.12.2018
Eesti kartellierakonnad ja võimuladvik ei pea rahvusriiki enam oluliseks.
EKRE on juba ammu rääkinud sellest, kui arrogantne nähtus Eesti poliitikas on peaminister Jüri Ratas, aga seda ei kuulatud, sest tegu on ju rahvuskonservatiividega…
Lõpuks ei pidanud vastu ka üks peavoolumeedia kolumniste Tarmo Pikner, kes hõikas samuti otse ja keerutamata, et kuningas on ju alasti, aluseks peaministri aastapäevaintervjuus kokku räägitud supivaht. Ja nii sai ka Postimehest kinnituse, et peaminister on Eesti poliitikasse toonud kultuurituse kõrgpilotaaži – ta ei vasta kunagi küsimusele, vaid kihutab kohe teemast kaugemale, lootuses, et küsija ära tüdineb. Kui ei tüdine, tuleb Ratas kaugelt tagasi ja annab vastu nina.
Kui Jüri Ratas peaministriks sai, oli ta pisut uje ega osanud hästi suhelda. Ilmselt valiti talle PR-meeskond, kes õpetas – ära kunagi teemat otse puuduta, katsu kõrvale hiilida, räägi muudest asjadest, vii teema laiali ja nii edasi. Kahjuks osutus peaminister nii heaks õpilaseks, et on hämamise viinud lausa demagoogia kõrgtasemele, kuid muutnud selle samas ääretuks ebaviisakuseks kõigi oponentide vastu. Ja mis kõige hullem, ka oma tööandja ehk Riigikogu vastu.
Jüri Ratase ebaviisakusest Riigikogus ei maksa enam rääkidagi, see on viinud opositsiooni lausa kavani tema infotunde üldse blokeerida. Sotsiaalmeedias on juba liikvel mängud, kus saab esitada küsimuse ja näha, kui ümmarguselt peaminister sellele vastab. Kui asi on läinud juba sarkastilise huumorini riigi ühe tähtsaima poliitiku suhtes, on asi ikka väga käest läinud. Huvitav, kas peaminister ise seda ei näe? Või ei ütle nõunikud talle, et aeg oleks tagasi tõmmata?
Ratase jutt on muutunud juba liiga naeruväärseks. Suurimate korruptsiooniskandaalidega krimierakond, kes alles sai sugeda ühe maksumaksja raha raiskamise pärast (“Keskerakond jäi kohtus lõplikult kaotajaks ja peab maksma riigile 220 000 eurot”, Postimees, 11. detsember), räägib valimisloosungis õiglasest riigist. See õiglus ei väljendunud Toompea meeleavalduse järelmites, kus ühe poole ehk EKRE kaebused lükati politsei ja prokuratuuri poolt tagasi, provokaator Tarandi omad aga on nõiajahi tuulepöörises.
Ratasele ei lugenud midagi see, et Deniss Metsavas reetis selle riigi, kes tegi temast integratsiooni musternäidise – kui keegi julges öelda, et selliseid inimesi tuleks hoolikamalt kontrollida, sadas temale kaela laviin süüdistusi ühiskonna õõnestamises. Kas peaministril endal üldse enam oidu ei ole, et selles vastuolu näha? Või on Bilderbergi grupp nina nii kõrgele taevasse suunanud, et rahva hääl altpoolt sääsepirinana tundub? Kas tõesti ei ole endal grammigi häbi minna šokolaadi jagama ja arvata, et inimesed pole tema kahepalgelisust läbi näinud? Samas üritas Ratas ära petta peamist opositsioonierakonda ja temalt 18 000 allkirjaga petitsioon salaja ära näpata.
Võib eeldada, et Ratas millestki ikka aru saab, aga tal on rahva arvamusest sügavalt savi, nagu noorsugu ütleb. Poliitikud on selliseks õpetatud – kunagi kirjutas ju ka üks reforminoor meedias, kuidas nendele õpetati flaierijagaja eas, et rahva arvamusest pole vaja välja teha, sest kui sa jääd nende erinevate arvamuste vahel laveerima, siis sa ei saagi midagi tehtud. Oravapartei õpetaski oma broileritele, et rahva tahtest ei maksa välja teha, seda tuleb eirata, tuleb ära teha nii, nagu ise õigeks peab ja siis nad fakti ette panna – algul uluvad ja kiristavad hambad, aga kui asi tööle hakkab, harjuvad ja jäävad vait. Just sellise koolkonna õpilane ongi kunagine peaminister Taavi Rõivas, kes põles õnneks läbi ja on praegu ainult europarlamendi-kõlbulikuks tunnistatud.
Jüri Ratas on Eesti poliitikasse toonud vurlestunud matsi kombed ning kuna need on saanud Bilderbergi grupi ja Junckeri heakskiidu, siis on rahvas viimane, kellele ülbe valitsusjuht pilku raatsib peale heita – ega muidu tema võimutsemise ajal ole vaeste hulk kasvanud!
UU