Kuigi Kaja Kallas vajub kodumaal üha enam unustusse, mäletavad paljud ilmselt veel seda, kuidas ta lootis, et tema kärpe- ja maksutõusupoliitika hakkab vilju kandma ega tahtnud peaministriametist loobuda. Ilmselt sai ta siiski aru, et maksutõusud vilju ei kanna, ja läks soojale eurokohale.
Reformierakonna poliitikud elavadki utopistlikes unistustes. Möödunud nädalal küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid peaminister Kristen Michalilt, et miks antakse suure kasumiga töötavatele energiafirmadele lisaks veel ka taastuvenergiatoetust. Valitsusjuhi vastusest jäi kõlama mõte, et nii minnakse kiiremini üle päikese- ja tuuleenergiale, mis annab Eestile odava elektri.
Jumal hoia Eestimaad! Valitsuses tõesti usutakse, et tuleb aeg, mil tuulikud vurisevad ja päikesepaneelid praevad ning elekter on peaaegu muidu. Sellele utoopiale räägib vastu praktiliselt kõik, alates meie vahelduvast ilmast ja salvestusvõimekuste puudumisest kuni selleni välja, et kogu sel taastuvenergeetika jäätmemajandusel pole sisuliselt veel utiliseerimistehnoloogiaid. Rääkimata Nordpooli röövellikust olemusest.
Eestit valitsevad sotsialistid-utopistid, kes on endale sisse söönud mingi rumala ideoloogia ja usuvad sellesse vähimagi kriitikameeleta. Muuhulgas on valitsuse erinevad ministri tööstustoodangu kiire vähenemise käigus andnud mõista, et tööstust selle otseses mõttes polevatki Eestile vaja – viitega, et me võiks olla “digitiiger” ehk teenida IT-sektorilt. Kuigi Telia ja veel mõne taolise firma halvenevad majandusnäitajad ütlevad, et ka see sektor on kriisis.
Praegu tundub, et võimulolijad lasevad lihtsalt kogu Eesti tööstusliku potentsiaali põhja, loovad ülikalli taastuvenergeetika ja teenivad raha ainult kaevandamiselt ja fosforiidi müügilt. Absurdusest hoolimata näib see olevatki valitsuse poliitika.
Uued Uudised