28.11.2019
Toidukuller
Sellisele järeldusele peaks tulema, lugedes majandus24 lugu “Peaminister Ratas palus Boltilt ja teistelt idufirmadelt, et nad ei koliks Eestist ära”.
Laias laastus on jutt investorite ja idufirmade soovist muuta üht seadust, sest praeguse olukorra jätkudes hakkavat idufirmad Eestist ära kolima.
Uued Uudised ei vaatle konkreetset juhtumit, vaid olukorda üldse – me oleme orjameelselt hakanud välisinvestoreid üleidealiseerima. Jah, nad on meile väga vajalikud, aga mitte ka sel määral, et peaksime neile kõik ette ja taha ära tegema.
Välisinvestorid ei tule Eestisse heategevusega tegelema, vaid kasu saama. Meie kui riigi jaoks on oluline, et nende tegevusest saaksime ka meie otsest või kaudset kasu, kas siis maksude või tööhõive kaudu.
E-residentsuse analüüs on näidanud, et mitte kõik ei ole seda võimalust ära kasutanud nii, et Eestil selleks ka tulu tõuseks, ning sellega seoses on esinenud ka seaduserikkumisi. (“Finantsinspektsioon: e-residentsus ei ole vaid vahva ja tore”, Postimees, 11. aprill, 2018).
Ilmselt on sama ka välisinvesteeringutega – mitte kõik ei ole meile kasu toonud ja kui mõni selline firma lahkuda soovib, siis head teed minna, me ei pea teda kinni hoidma.
On ju välisinvestorid tulnud siia mitmesugustel põhjustel – mõne jaoks on olnud soodsad meie seadused, teistele odav tööjõud, kolmandatele majanduslik konjunktuur. Nende lahkumine võib samuti olla täiesti loogilistest majanduslikest põhjustest tingitud olla – meie tööjõud ei pruugi enam odavaim olla, kusagil mujal on kasvõi logistiliselt, turust lähtuvalt, odavam toota ja nii edasi. Alati ei ole lahkumise põhjus meis, vaid sageli maailma majanduslikus konjunktuuris.
Mõnikord võibki just meie endi areng lahkumise põhjuseks olla – eriti kui välisfirma tuli siia odavtööjõu ja madalate palkade aegu.
Alati ei ole vaja ka seadusandlust välisinvestorile soodsaks muuta, sest kui omamaised firmad suudavad mõnda majandusharu sama efektiivselt arendada, tuleks seadusandlusega pigem oma tootjaid kaitsta.
Välisinvestorite küsimusse on kahjuks liiga palju kaasatud ka poliitikat – vasakliberaalid väidavad sageli, et mingid investorid tahtvat Eestist lahkuda, sest siin olevat “rassistlikud ja ksenofoobsed” arengud. See jutt on puhas bullshit. Kui selline põhjendus esitataksegi, siis võib see olla tingitud pigem ettekäände otsimisest, et varjata tegelikku lahkumise põhjust.
Eesti ettevõtluskeskkond on kordi rahulikum isegi Lääne-Euroopast, kus plahvatavad pommid (kes ettevõtjatest tahaks olla Brüsseli metroos või lennujaamas, kui seal lõhkeb pomm); tänavatel kisklevad omavahel kurdid ja türklased (Saksamaa) ning teie kauplus võidakse maha põletada; ja keskkond ei soosi ettevõtlust (Läti Lido sulges restorani Berliini immigrantide linnaosas).
Samas aga ei ole rahakatele ettevõtjatele poliitiline ebastabiilsus ega väärtuste erinevus kunagi takistuseks olnud – Venemaad tuntakse Lääne mõistes homofoobse ja ksenofoobse maana, ometi kipuvad Lääne-Euroopa ettevõtjad sinna lausa jooksujalu. Aktiivselt investeeritakse pideva sisekonfliktiga Etioopiasse, võõrtööliste vastu mässanud Lõuna-Aafrika Vabariiki ja mujalegi. Vaevalt et hiinlased Tallinn-Helsingi tunnelisse raha investeerimata jätaksid vaid seetõttu, et EKRE on võimul – kui nende osalusega valitsus seda vaid toetaks.
Eesti ainsaks negatiivseks momendiks on meie väiksus nii turu kui ettevõtlusmaastikuna, mistõttu ettevõtjad eelistavad suurema turu ja arenenuma tööstuspargiga maid, seega tuleb meil ennast atraktiivseks teha, sealhulgas ka väiksematele tegijatele, kes tõesti hindavad neile soodsamat seadusandlust ja riskivabamat keskkonda.
Eesti suudab seda neile pakkuda, kuid pole vaja üle pingutada selleks, et ettevõtjatele meeltmööda olla. Normaalsus pidi kõige õigem olema – ettevõtluskeskkonnast peavad kasu saama nii ettevõtjad kui ka investeeringute sihtriik. Me ei pea pükstest välja pugema, et Eestis oleks idufirmad, kellest meile endile tegelikku tulu ei tõuse.
UU