Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses EKRE arupärimine keskkonnaminister Erkki Keldole tuuleparkide utiliseerimise asjus ja lõppkokkuvõtte kuuldust tegi Evelin Poolamets.
“Tuuleparkide planeerimisel me kuuleme siin pidevalt juttu, kuidas neid rajatisi on väga kiiresti kõigist kahjulikest mõjudest hoolimata vaja püsti saada. Riik plaanib kasutada selleks isegi erakordseid meetmeid, mida mitte kunagi varem pole tehtud. Põhimõtteliselt plaanitakse hakata andma omavalitsustele altkäemaksu. Ja sellel altkäemaksul on väga luuleline nimi nagu “Tuulehoog”.
12 miljoniga on planeeritud hakata premeerima neid omavalitsusi, kes lubavad tuulikupargid oma territooriumile. Uskumatu! Meil on väga kitsas olukord riigieelarvega, me peame laenu võtma. Aga näete, altkäemaksuks on alati võimalik vahendeid leida!
Ka siin tuli jutuks, et maaomanik peab teadma, milliseid lepinguid ta sõlmib nende arendajatega, maaomanik vastutab selle eest. Samasugust juttu rääkis meile Liisa-Ly Pakosta, kui me küsisime telefonipettuste ja kelmide kohta. Minister soovitas, et pange telefon käest ära, ärge võtke neid kõnesid vastu. Vaatamata sellele kaotasid inimesed väga palju oma vara ja siiamaani kaotavad, riik ei plaanigi sekkuda.
Praeguses olukorras oleme jõudnud täpselt samasuguse juhtumi juurde. Meil on väga kõrgelt makstud arendajad väga kallite advokaatidega ühelt poolt, kes sõlmivad inimestele kahjulikke hoonestusõiguse lepinguid. Muide, ma tean ühte juhtumit Lääne-Virumaal, kus notar ütles, et see leping on inimese jaoks nii kahjulik, et tema ei ole nõus seda sõlmima. Täpselt samal põhjusel, et kes pärast vastutab, kui me ei tea isegi, kes on see tuuliku arendaja sealt ühelt poolt.
Hetkel me võime vaadata äriregistri järgi, et väga paljud tuuliku arendajad on riiulifirmad, null käivet ja null töötajat. Aga näed, nad võtavad suurelt ette, tahavad arendada ligi kümneid või sadu tuulikuid, mille ühe maksumus on ligi 10 miljonit.
Ja nüüd tõesti on meil selline olukord, kus kui maaomanik on sõlminud tuuliku arendajaga kahjuliku lepingu, siis ega keegi teine ju ei vastuta, kui maaomanikule jääb see kasutuskõlbmatu tuulik sinna seisma. Mingil hetkel saab sellest ka omavalitsuse probleem, kui see muutub eluohtlikuks.
Rääkida siinjuures, et tuulik on taaskasutatav ja seal on palju kasulikku materjali – no see on jälle arendajate udujutt, et 300-meetrise tuuliku mahavõtmine ju ei maksa mitte midagi, justkui kukub ise alla. Aga kuhu betoon pannakse ja millist hävingut loodusele tehakse, see ei tule ka justkui kõne alla.
Samas on riik ise teinud uuringu tuulikute demonteerimise lõppkäsitluste kohta ja nad on analüüsinud, et on vaja teha neid finantstagatisi, et arendaja maksujõuetuse korral võivad tõesti kulud jääda maaomaniku kanda. Kui EKRE tegi eelnõu, et riik võiks luua need finantstagatised, siis lükati need tagasi ja öeldi, et see ajab tuuleenergia liiga kalliks.
Ja väga tihtipeale kuuleme, et tuuleenergia on hästi odav ja näete, mingitel hetkedel ju lausa null, nii odavat elektrit kuskilt mujalt ei saa. Aga turumajanduses kehtib ju see reegel, et tasuta asju pole olemas. Ka selle, et me saame mingil hetkel tuuleenergiat odavalt, null hinnaga, peab ju keegi kinni maksma. Kõik need investeeringud on ju plaanitud maksumaksja ja tarbija kaela panna. Jutt sellest, et tuuleenergia on odav, on petukõne, petukõnele loodud sarnane olukord.
Valitsus ongi loonud olukorra, kus arenduse kasum jääb ettevõtjale ehk tuuliku arendajale, aga tegevuse lõpetamisega seotud kulud ja probleemid kanduvad aastakümnete pärast järgmistele põlvkondadele.
Eestis on käimas ulatuslik energiarajatiste planeerimine: tuulepargid, veisinikutehased, e-kütuse tootmine, hiiglaslikud andmekeskused ja akupargid. Sellega peavad vaesed omavalitsused tegelema ja riigil puudub plaan. Üks aasta räägib minister, millest muidugi meie praegune minister midagi ei teadnud, meil on ju see mälu institutsiooniga, et minister lõpetab tegevuse ja järgmine minister hakkab nullist pihta.
Minister Sutt rääkis aasta tagasi, et Eestile on vaja 400 tuulikut. Tänaseks on see number jõudnud 100 tuulikuni. Aga mina ütlen, et Eestil pole vaja mitte ühtegi tuulikut, sest meil on praegu juba 700 megavatti tuuleenergiat, mis on väga alakasutuses. Ainult 20% sellest on kasutuses, kuna kui tuul ei puhu, ei ole ka elektrit.”