18.05.2020
Riigipöörajad aktsioonis.
Pikka aega on oponendid süüdistanud EKRE-t populismis, kuid täna võib öelda, et selle nimetuse on auga välja teeninud kaks opositsioonierakonda, sotsid ja oravaparteilased.
Piisab sellest, kui lüüa Google`i mõne opositsioonipoliitiku, näiteks Raimond Kaljulaidi või Kaja Kallase nimi ja lisada sõna “populism”, ning siis tuleb välja, et need tegelased hurjutavad “populiste” päris kõvasti.
Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Täpsemat definitsiooni polegi, üldlevinum on, et “Populism (ladina sõnast populus ‘rahvas’) on diskursus, ideoloogia või maailmavaade, mis kritiseerib ja mõistab hukka “eliiti” ning tõstab esile “rahvast”.”
Kui jälgida Reformierakonna ja sotside seisukohavõtte, siis torkab silma, kuidas nad räägivad massiliselt rahva nimel, kuidas valitsus ei arvestavat rahvaga, ja eriolukorra võtmes sellest, kuidas rahvas olevat sellest väsinud. Koalitsioon seevastu on nende silmis ülbe eliit, kes sokutab rahva raha omadele, sealhulgas kriisiaegse lisaeelarve kaudu, ega hooli kuidagi lihtinimestest.
Lisaks on opositsioon asunud kritiseerima valitsuse igat sammu, lubades ise heldekäeliselt kõik need mured lahendada, sealhulgas andes lubadusi, millega sarnaste kohta nad ise on valitsuselt küsinud: kas neile katet on? Opositsioonis on hea lubadusi jagada, kuna neid ei pea kohe ellu viima.
Nii tegelebki opositsiooni ise ehtsa populismiga, kusjuures sotse võib nimetada vasakäärmuslikeks populistideks ning Reformierakonda liberaalpopulistideks.