Rumal on see, kes teiste vigadest ei õpi, eriti kui ise juba samasse ämbrisse astumas on.
Populaarne Briti näitleja John Cleese räägib sellest, et London pole enam inglaste linn, nende kultuur hääbub ja asemele tulevad kultuurid, kus sandistatakse naiste suguelundeid.
Eesti president arvab, et meie eesti kultuur õitseb sedavõrd, et me võime ka teistele eestlase staatust heldel käel jagada.
John Cleese on hea koomik, kes toob miljoniteni head ja ehedat inglise huumorit, mida ei mõista mitte kõik. Pakistanlasest Londoni linnapea Sadiq Khan nimetab näitlejat rassistiks ja kui temasugused Suurbritannia üle võtavad, kaob inglise huumor jäädavalt.
Ei oska aimatagi, kuidas Kaljulaid, kahesajatajad ja sallivuslased kultuuride lähenemisest aru saavad. Kas Abdul Turay on nende meelest eestlane? Kas pakistanlane Ažhar hakkab kunagi mõistma, mida tähendab meile Rocca al Mare vabaõhumuuseum?
Eestlane võib aastaid Iisraelis elada, kuid ilmselt ei saa temas kunagi tekkida neid tundeid, mis on juudil, kui ta asetab pea vastu Nutumüüri. Või venelasel, kui ta vaatab Suzdali võimsaid pühakodasid. Või on Kaljulaid sedavõrd maailmakodanik, et ta muutub ka Vanuatul melaneeslannaks?
Miks peaks nigeerlane Eestisse tulles tahtma eestlaseks muutuda? Tal on oma kultuur, mis erineb meie põhjamaisest nagu öö ja päev. Eestis on juba üle 600 nigeerlase ja tänu meie varasematele võimukampadele on siin varsti valmis Väike-Nigeeria. Kaljulaid aga kingib endiselt mooramaa meestele eestlust.
Eesti keel kaob Tallina linnaruumist ja eestlased lahkuvad Ida-Virumaalt. Presidendikamp räägib ikka eestluse õitsengust, nii et seda jätkub võõrastelegi.
Eestlased, kui te ise ei mõista, millises eksistentsiaalses ohus me oleme, siis kuulake vähemalt Monty Pythoni meest – tema elab ühiskonnas, kus kirves on juba inglise kultuuri kohale tõstetud ja kohe-kohe langemas.