Postimees on väga üksikasjalikult kirjeldanud maasikakasvatajate tööjõu leidmise tegelikke põhjusi, millest igaüks võib ise lugeda, kuid lisaks on loos päris asjalik ülevaade ukrainlaste kohta.
Peebu talu perenaine Ülle Kaaristo ütleb eelmise aasta ja 17 ukrainlase kogemuse põhjal, et nendega pole üldse tore. “Tunnitasuga ei saa neid üldse rakendada, siis nad lihtsalt munevad. Ainult tükitöö. Eestlasel on piinlik lihtsalt vao vahel istuda, aga ukrainlasel mitte.” Ta lisab, et raske on ka keeleliselt ja ukrainlased tekitavad muidki jamasid – põletasid näiteks sauna maha.
Töötukassa Põlva osakonna juhataja Katri Mandel räägib sellest, et põllumehel on ukrainlaste rendiettevõtjaga lihtsam asju ajada: toob 20 ukrainlast põllule ja esitab pärast arve. Eestlased tuleb ühekaupa töötamise registris arvele võtta ja nad tulevad siis, kunas saavad.
Rabakivi talu peremees Tiit Kaareste on Postimehele öelnud, et ukrainlastel pole Eestis muud teha kui töötada, seetõttu on nad motiveeritud ja võivad kuude kaupa kämpingus kambakesi elada – eestlasel on siin oma elu ja ta tahab ka koju jõuda.
Viisteist aastat maasikatalu pidanud Põlvamaa põllumees Hillar Lillo rääkis oma kogemustest ukrainlastest võõrtööjõuga: “Maksime kõik viisad, riigilõivud ja värgid ära riigile, aga nemad leidsid parema töö. Kui põlluletulemise aeg oli, siis helistasin, nad ei võtnud telefoni vastu. Olid juba teise töö peal.”
Maasikakasvataja Elke Lillemets kiidab samas ukrainlasi töökuse poolest. Kui võrrelda tema juttu Ülle Kaaristo omaga, siis tõde kandub pigem viimase poole – ukrainlased tulevad vägagi nõukoguliku töökultuuriga ja korrumpeerunud ametnikkonnaga maalt, ning pole alust arvata, et sealt tulevad lääneliku töössesuhtumisega inimesed. Kellel oleks piinlik vao vahel kükitada.
Uued Uudised ei soovi ukrainlasi kuidagi halvustada – nad on need, kes on, ja mõistagi tahaksid nad siin elatist teenida. Asi seisab vaid selles, kuidas meie neid rakendades oma eluga hakkama saame ja kõike veelgi rohkem vussi ei keera.
Allikas: Postimees