Peaminister Kristen Michal (Reformierakond) küsis eilsel valitsuse pressikonverentsil hämmeldunult, et kas tal tahetakse pintsak ka seljast veel ära võtta, sest ometi ta on juba kõik ära andnud. Seda selle peale, kui päästjad tahavad reaalset palgatõusu ning ei lepi hookuspookusega, mille nimeks maksuküüru kaotamine.
Meenutame veidi, kui suurtele peredele ja puuetega inimestele lajatati automaks, siis küsisid paljud, kas ma pean oma “pintsaku” ära andma, kuidagi ei jaksa seda maksu ära maksta. Vastuseks tuli, et on auasi automaks riigile kanda, et piinlik peaks üldse autot omada olema, sest auto omamine on jõukuse märk ikkagi.
Järgmiseks lajatati käibemaksu tõusuga ja kui inimesed kurtsid, et enam ei jaksa toitu perele osta, siis lajatati, et te põrgulised olete niigi paksud, on teie endi huvides, et te nii palju ei söö.
Nüüd tuleb peaminister ja mängib kannatajat, kuidas temalt tahetakse pintsak ka seljast võtta – et kogu see tsirkus ju tema najal, tema isikliku raha najal vaid seisabki!
Mul on reaalselt tunne, et eestlastel on Stockholmi sündroom. Palju neid põski on, mida ikka ja jälle ette keerata?
Reformierakond armastab endast pilti maalida, kui parempoolsest erakonnast. Kui keegi veel siiani seda muinasjuttu uskus, siis nüüd läks see küll kildudeks laiali. Peaminister ütleb, et ta on kõik juba ära andnud – sotsialistid on need, kes arvavad, et maksumaksjalt kogutud raha on valitsuse oma!
Kaitseministeeriumis kantakse 87 miljonit valele arvele, raha isegi ei küsita tagasi. Tuulikuärimeestele on hopsti võtta 2,8 miljardit toetuse maksmiseks. See sama maksuküüru kaotamine maksab 500 miljonit! Rail Balticule, suunaga Häädemeestesse ja edasi ei kuhugi, miljardeid ei loeta. Riigilt miljoneid ettevõtlustoetust saanud ettevõttetel puudub igasugune majandustegevus. Keegi ei küsi, kuhu eraldatud raha sai. Kliimaministeerium, mis võiks päeva pealt oma pillid kotti panna, selle eelarve kasvab 400 miljoni võrra.
Aga, päästjate palkadeks…. raha ei ole. Päästjatel jätkub nahaalsust tulla peaministri pintsaku järele.
Michali enda sõnadega: loll on raske olla ikka. Ja veel raskem on seda lollust päev päeva järel jälgida.
Millal aitab?!
Eeva Helme, EKRE kandidaat Lasnamäel