Ei ühtki ristimändi ega hiiepuud palgikoormasse — looduslikud pühapaigad on osa eestlusest

Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) annab teada, et tänini on looduslikest pühapaikadest pärit puitu turule jõudnud arvestuslikult 50 000 tihumeetrit aastas, teisipäevast aga kehtivad selles osas karmimad nõuded.

Eesti looduslikud pühapaigad on üks osa Eesti ajaloost, eesti kultuurist ja identiteedist, kuid taasiseseisvusaastatel pole need piisavalt tähelepanu saanud, pigem on neid märgatud sae- ja harvesterimeeste poolt.

Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks avalikustas teisipäeval enda kodulehel Tartu Ülikooli (TÜ) looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku ülevaate viimaste aastakümnete jooksul rüüstatud hiiepaikadest, ristipuudest ja muudest looduslikest pühapaikadest.

Ülevaates kirjeldatakse süstemaatilisi riiklikke menetlusi, mis sellist rüüstamist võimaldavad, teatas EMA koordinaator Linda-Mari Väli BNS-ile.

Kogumiku koostaja sõnul ei leia ülevaatest kõiki rüüstamisjuhtumeid, sellegipoolest on valikus ligi 80 iseloomulikumat näidet muinsus- ja looduskaitsealuste pühapaikade olukorrast, samuti näiteid pärandkultuuri ja ristipuude kaardil avalikustatud pühapaikade hulgast. Kogumiku eesmärk on anda ilustamata ülevaade Eesti maastike ja rahvakultuuri ühe iseloomulikuma nähtuse olukorrast ja aidata kaasa nende seisundi parandamisele.

Näiteks Väike-Maarja kihelkonnas Eipri külas Taaraoru ohverdamiskohas tegi Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) 2005-2016 aastatel otse mälestise alal lageraiet 0,6 hektari ulatuses ning kaitsevööndi metsaeraldistel 1,74 hektari ulatuses. Hetkel on päevakorral möödunud aastal mälestise piiranguvööndisse (0,4 hektarit) ning mälestise alale (0,05 hektarit) väljastatud lageraieteatised, mis rüüstaksid aastate jooksul järk-järgult hävitatud hiiepaika veelgi.

Teisipäevast jõustuvad Eestis ka pühapaikade säilitamist nõudvad FSC kontrollitud puidu tarneahela nõuded, mille kohaselt ei tohi looduslikest pühapaikadest pärit puit FSC märgi all puiduturule jõuda. Vastasel juhul võidakse nõudeid rikkuvatel ettevõtetel sertifikaat peatada, see ahendaks kaasaegsetes oludes aga tunduvalt nende müügivõimalusi.

Looduslikud pühapaigad kuulutati Rahvusvahelise Looduskaitseliidu maailmakongressi otsusega 2008. aastal maailma vanimateks looduskaitsealadeks ning need otsustati kaardistada, nende rüüstamine lõpetada, rüvetamine heastada ning kaitsta neid ajaloolisi tavasid järgides. Allkirjastajamaade hulka kuulus ka Eesti.

Samast vaimust kantuna valmis 2015. aastaks looduslike pühapaikade kaitsmise õiguslik raamistu, kuid kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti vastuseisu tõttu on see siiani rakendamata, hoolimata avalikkuse ülekaalukast huvist.

OÜ Faktum & Ariko viis 2011., 2012. ja 2014. aastal läbi avaliku arvamuse uuringud, mille alusel leidis 86 protsenti küsitletutest, et riik peab tagama pühapaikade säilimise, ning 74 protsenti, et looduslike pühapaikade kaitset peaks rahastama kirikute säilitamisega võrdses mahus, kusjuures seda leidsid ka enamus küsitletud kiriklike usundite järgijaid.

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste juhib Facebookis tähelepanu ka sellele, et ristide lõikamine mändidesse on tavana seotud meist seast lahkunute ärasaatmisega Toonela teedele, seetõttu on väga vale lõigata riste suvalisse puusse ja põhjuseta.