Möödunud nädalal kohtus EKRE Riigikogu fraktsioon õpetajate esindajatega, kus jutuks olid ennekõike pedagoogide palgad, kuid puudutati ka muid haridustöötajatele olulisi küsimusi.
Räägiti maakoolidest ja nende jätkusuutlikkusest. Räägiti nn kaasavast haridusest, mis paljude arvates on aidanud kaasa taseme langemisele, sest pedagoogidel kulub palju aega erivajadustega lastele (sama probleem on ka ukraina lastega, kellele osutatav suurem tähelepanu mõjub üldisele õppeprotsessile halvavalt), kusjuures nenditi, et need “kaasatud” on jäänud seina-ääre-lasteks.
Räägiti õpetajate töökoormusest, kus lisaks koolitööle on veel ka umbes kolmandiku jagu täiendavat (kodu)tööd. Räägiti sellest, et kui põhi- ja gümnaasiumiklassid olid koos, said vabad aineõpetajad ühes või teises astmes aidata, mida praegu enam ei saa. Räägiti õpetajate puudulikust järelkasvust, mis on samuti probleemiks.
EKRE fraktsioon aga tõstatas eraldi õpetajate õiguste teema, sest “tühistamiste” ajastul on neilgi lihtne sattuda löögi alla, ja seda on juhtunud õpetajatega, kes nõuavad parema taseme saavutamiseks õpilastelt kõvemat tööd, mida ei tunnusta mitte kõik lapsevanemad.
EKRE saadikud Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolamets leidsid, et õpetajate tööd tuleb kõvasti rohkem väärtustada ning pedagoogidel peaks ühiskonna silmis olema mentori staatus – praegu kipuvad õpetajad olema pigem teenindajad ja see ei ole nende suhtes õiglane.
Uued Uudised