Eesti Konservatiivset Rahvaerakonna ponnistused võitluses e-valimiste kui võimalike valimispettuste paljastamisel hakkavad lõpuks vilja kandma ning on väga positiivne, et EKRE kirjale, mille mullu septembris saatis Riigikogu juhatuse liikmena Arvo Aller Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile (OSCE) ja inimõiguste büroole (ODIHR), järgnevad konkreetsed sammud.
Mõistagi on vara midagi öelda selle kohta, kas ebausaldusväärsed ja mittekontrollitavad e-valimised kaovad Eestis ajalukku, kuid asjaolu, et sellele kirjale asjaomastes instantsides üldse reageeriti, on ülimalt positiivne.
Momentum on praegu ka soodne selles suhtes, et Elon Muski on tungivas toonis väljendatud seisukohta, et ka USA-s tuleb valimiste läbiviimisel elektroonilistest seadmetest loobuda. Musk olevat teinud Donald Trumpile ka ettepaneku, et USA ei kaitseks neid riike, kes ei austa sõnavabadust ning korrektselt läbi viidud demokraatlikke valimisi.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on aastaid võidelnud e-valimiste vastu, korraldades erinevaid arutelusid ja vaidlustanud tulemusi kohtus. Kõige reljeefsemalt ilmnesid e-valimiste pahupool viimatistel Riigikogu valimistel, kui need tõid võidu Reformierakonnale, kuigi tavahääletuse järel juhtis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Seejuures võttis e-häälte tulemuste avalikustamine ebatavaliselt kaua aega.
Teade selle kohta, et OSCE otsustas käivitada ekspertmissiooni ja saadab juba veebruaris ODHIRi ekspertmissiooni Eestisse, näitab, et ka opositsioonis on võimalik õigluse nimel võitlust pidada.
See missioon on liberaalidele paras peavalu, sest mäletame, kuidas Riigikogu juhatuse liikmed Lauri Hussar (Eesti 200) ja Toomas Kivimägi (Reformierakond) ei olnud nõus seda eelnõud mullu istungite saali parlamendi ette saatma.
Kuigi pöördumisel oli algselt all nõutud 21 allkirja, jäi pärast EKRE reetnud ja Reformierakonda üle hüpanud Alar Lanemani allkirja tagasivõtmist sinna üks allkiri vähem, mis oli võimuerakondade poolse keeldumise ajendiks, et parlamendi nimel seda kirja nimetatud instantsidele saata ei saavat.
Kuid see neid ei aidanud, sest ka Riigikogu juhatuse liikmel eraldi on õigus pöörduda Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) poole.
Ja seda õigust EKREt esindav Riigikogu juhatuse liige Arvo Aller ka kasutas, taotlusega hinnata Eestis kasutatava e-valimiste süsteemi vastavust demokraatlike valimiste põhimõtetele.
E-valimiste kui võimaliku valimispettuse paljastamise teema on liberaalidele ülitundlik, mida seletab ka tõik, et tookord EKRE poolt välja saadetud vastavat pressiteadet ei vahendanud ükski peavoolu õukonnatruu meediakanal.
Meenutame, mida Arvo Aller mullu septembris rääkis:
“Kevadel algatas EKRE fraktsioon, mis toona oli suurem, koos mõningate liitlastega kahekümne ühe allkirjaga Riigikogu-poolse pöördumise Veneetsia Komisjoni poole, et saada rahvusvaheline hinnang e-valimiste õigsuse ja aususe kohta, aga ka kogu Eesti valimisüsteemi pädevusele.
Eelnõu läbis kõik vajalikud menetluse etapid. Ka juhtivkomisjon otsustas, et eelnõu läheb saali ja saadikud saavad selle üle hääletada.
Paraku Reformierakonnaga liitunud ülehüppaja Alar Laneman võttis oma hääle eelnõult tagasi, mis tähendas seda, et eelnõule jäi kahekümne algataja allkiri. Seejärel tõlgendas Riigikogu istungiosakond olukorda nii, et vähema kui kahekümne ühe allkirjaga algatust saali saata ei saa.
Riigikogu juhatuses nõupidamisel tõid teised juhatuse liikmed välja erinevaid argumente, miks seda ei või saali saata. Mina jäin teisele seisukohale – Riigikogu ja töökorraseaduse kohaselt on nii, et kui algatuse esitamisel on kakskümmend üks allkirja, siis hoolimata sellest, et keegi võtab allkirja hiljem ära, liigub see ikkagi suurde saali. Välja arvatud juhul, kui tegu on Eesti põhiseaduse muutmisega.
Samas tänu sellele, et EKRE fraktsioonijuht Martin Helme saatis Riigikogu juhatusele kirja, milles ta tõi välja, et eelnõud tuleb menetleda tavapärases korras, tekitas sisemisi arusaamatusi nii juhatuses kui ametnikes.
Paraku seda pöördumist saali ei saadetud, mistõttu pidime asja ajama teisiti.
Kuna Riigikogu nimel ei olnud võimalik Veneetsia Komisjonile poole pöördumist saata, siis saatsin mina Riigikogu teise aseesimehe allkirjaga välja kirja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, et nemad võtaksid meiepoolse dokumendi menetlusse. Palusime läbi viia uuringu e-valimiste õiguspärasuse üle ning vaadata kriitiliselt üle ka turvalisuse pool. Meie eesmärk on, saada nende ekspertide hinnang ja et kõigile oleks see ühtmoodi arusaadav.
Dokument, mille välja saatsin, oli põhjalik, neliteist lehekülge dokumentatsiooni, pluss veel lisad. Välja läks ta nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal. Hinnangu saamine on oluline kõikidele pooltele.”
Vaata lisaks: