22.02.2019
Karl Olaf Rääk
Ettevõtja ja EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Karl Olaf Rääk selgitab, kuidas hakkab rahvuskonservatiivide majandusprogramm toimima.
“EKRE majandusprogrammiga seoses ei saa üle ega ümber küsimusest: „Kust te kavatsete oma lubaduste tarvis raha võtta? Näidake katteallikaid!“ See küsimus lähtub kolmest üldlevinud, kuid ebaõigest eeldusest.
Esimene eeldus on, et EKRE pillub samamoodi katteta lubadusi nagu kartellierakonnad. Teine eeldus on, et riigieelarves on iga sent parimal võimalikul viisil ära planeeritud, seega igasugune maksumuudatus seab riigi toimimise ohtu. Kui ühte maksu vähendatakse, on ainus võimalus teist maksu tõsta.
Kolmas eeldus kõlab, et maksuarvutus on sirgjooneline ehk lineaarne. Teiste sõnadega eeldatakse, et iga maksumäära tõstmine suurendab riigi tulusid ja iga maksumäära alandamine vähendab neid.
Alustame sellest, kui palju Eesti riigil üldse vahendeid kasutada on. Statistikaameti andmetest näeme, et Eesti riigi tulud on kasvanud 2000. aasta 1,795 miljardilt eurolt 10,162 miljardile eurole aastal 2018. Kasv on seega olnud 5,66 kordne. Aastaks 2019 plaanitakse veel suuremaid tulusid.
Meile räägitakse, et me pole kunagi elanud nii rikkalt kui praegu, ehk siis Eesti riigil pole kunagi nii palju raha olnud. Statistikaameti numbreid vaadates on see sulatõsi. Samas räägitakse sellest, et raha ei ole ja rahapuuduse tõttu tuleb sulgeda üks riigiteenus teise järel.
Et aru saada, kuidas need kaks asja üheaegselt võimalikud on, peaksime heitma pilgu lähiajalukku.
Meie pealinnas oli veel mõni aeg tagasi tasuline transport. Rahvas maksis piletite eest järjest kõrgemat ja kõrgemat hinda, kuid sellest hoolimata oli ühistransport jätkuvas rahapuuduses. Raha ei jätkunud millegi jaoks. Ringmäng jätkus hetkeni, mil teatud kommunaalkombinaatoril tekkis mõte, et nii radikaalne idee nagu tasuta transport võib talle valimistel hääli tuua. Meeri soovil, havi käsul saigi tasulise ühistranspordi asemele tasuta ühistransport.
Mis peale seda juhtus? Mitte midagi erilist. Linn toimis nagu ennegi. Ühistransport toimis samuti nagu ennegi. Kas raha tekkis kusagilt juurde? Praktiliselt mitte (*1). Kas tehnika ja töötajad olid linnavõimul tasuta käes? Samuti mitte.
Ainus, mis muutus, oli raha jagajate nägemus sellest, kuhu raha kulutada tasub.
Täpselt sama kehtib riigi tasemel. Raha on küllaga, küsimus on ainult selles, kuhu seda soovitakse kulutada, kuhu ei soovita mitte. Küsimus ei ole rahas, küsimus on tahtmises. Siit tuleb ka vastus mitmetele EKRE majandusprogrammi punktidele. Neil on rahaline kate täiesti olemas, vaja on vaid tahet ja fookuse muutmist.
Raha alles jätvad ideed on näiteks teise pensionisamba vabastamine, riigi rahakotil parasiteerivate organisatsioonide harvendamine, riigiaparaadi kulutuste vähendamine 6% võrra aastas (*2).
Omaette grupp on Eesti riigile kahjulike projektide peatamine. Kallitest, kuid majanduslikult põhjendamatutest projektidest loobumine aitab suuri summasid kokku hoida. Sinna alla kuuluvad näiteks Rail Baltic ning Eesti elektrisüsteemi planeeritav lahtiühendamine BRELL-ist ehk Venemaa ning Baltikumi ühisest energiavõrgust vabanemine ning sünkroniseerimine Kesk-Euroopa elektrivõrguga.
EKRE majandusprogramm näeb ette meetmeid ettevõtluse elavdamiseks. Ettevõtluse turgutamine tähendab mitte ainult paremat elu ettevõtjatele ja töötajatele, vaid ka suuremat maksutulu riigile.
Ettevõtluse eraldamiseks on meil järgmised ettepanekud, kusjuures nimekiri pole täielik:
1. Maksude vähendamine
2. Bürokraatia ohjeldamine, ettevõtjate riigipoolse kiusamise vähendamine
3. Elektrienergia hinna alandamine
4. Kütuseaktsiisi vähendamine
5. Sotsiaalmaksu miinimumi kaotamine
6. Laiemate võimalustega ettevõtluskonto sisseseadmine väikeettevõtjatele
7. Kutseõppe parandamine.
Omaette teema on EKRE investeerimisprogramm, mis näeb ette suuremate maanteede neljarealiseks ehitamise, kohalike raudteede renoveerimise ning mitmete teiste objektide ehitamise.
See projekt on pikaajaline, kusjuures finantseerimise pool on planeeritud 40 aasta pikkusena, tööde teostamise aeg 12 aasta pikkusena. Finantseerimise allikatena nähakse välislaenu ning riigi võlakirju. Laenuraha puhul kasutame ära soodsa laenukeskkonna, et majandust käimas hoida ning vajalikud objektid valmis ehitada. Riigi võlakirjad annavad omakorda Eestis passiivselt seisvale rahale turvalise tootluse võimaluse ning jätavad rahalt teenitud intressid Eestisse.
Selline finantseerimine on riigieelarve jaoks mitte kulu, vaid tulu. Raha tuleb väljastpoolt riigieelarvet, samas tuues riigieelarvesse maksutulu. Laenu ja võlakirjade lunastamine on edaspidi küll kulu, kuid aastate peale jaotatuna mõistliku suurusega.
EKRE investeerimisprogrammil on veel mõned lisaboonused. Esimene on kohaliku tooraine kasutamine. See parandab meie negatiivset väliskaubandusbilanssi, sest raha jääb Eestisse. Teine boonus on majanduse juhtimise võimalus. Suuri ehitusprojekte aastate lõikes elavdades või tagasi tõmmates on võimalik Eesti majanduskliimat stabiliseerida.
Kokkuvõtteks, EKRE majandusprogramm on täiesti teostatav ning selle hind riigi jaoks on märksa madalam kui oponentidele ette kujutada meeldiks. Programm tekitab küll lühiajalise, umbes aasta pikkuse riigieelarve miinuse, kuid see saab järgmistel aastatel kuhjaga tasa tehtud suurenevate käivete ja mittevajalike kulude vähendamise kaudu. Kusjuures ajutine miinus ei tule mitte kriitikute arvutuspulkade abil kokku löödud 4 või 5 miljardit, vaid väga konservatiivse hinnangu alusel umbes viis korda väiksem.
(*1) Linnale laekus teatud määral lisaraha füüsilise isiku tulumaksust, mida hakkas laekuma rohkem tänu sellele, et paljud lähivaldade inimesed registreerisid end tasuta transpordi saamiseks Tallinna elanikeks.
(*2) Liigse bürokraatia otsest kulu saame ligikaudu arvestada, võttes aluseks riigisektori töötaja keskmise põhitasu koos lisade ja muude kuludega, kokku umbkaudu 28 800 eurot aastas. Saja sellise töötaja eraettevõtlusse suunamisega saavutatav kokkuhoid on ligi 3 miljonit eurot aastas. Aga koondamist väärivate töökohtade arv on erinevate hinnangute alusel mitte 100, vaid vahemikus 25 000-50 000!”