Hiljuti toimus EKRE fraktsiooni kohtumine ametnikega, kes tulid selgitama seda, mis toimub veebruari algul energiasüsteemide Venemaast lahtiühendamisel ning tahtsid teada saadikute küsimusi selle kohta, ja anda vastuseid. Lahkudes hindasid nad kohtumist väga asjalikuna.
See näitab seda, kui suur roll on opositsioonil, keda praegune võimuliit püüab igati maha suruda. EKRE küsimused võimupoliitikutele võivad tunduda norivate ja pahatahtlikena, kuid need on alati asjalikud ja konfliktid tekivad üldjuhul maailmavaate alusel – kui ikka minister räägib kümnetest sotsiaalsetest soovariantidest, siis rahvuskonservatiivilt vaoshoitust oodata pole mõtet.
Iva aga on selles, et opositsiooni küsimused toovad üldjuhul välja need kitsaskohad, mis eelnõudes sees on. Kui jälgida Riigikogu istungeid, siis võimuliidu saadikute küsimused valitsuse eelnõude kohta on alati toetavad: “Aitäh, hea minister, räägiksite ehk sellest, kuidas te nii suurepärase eelnõu kokku panite!” Eriti absurdiks kiskus asi Kaja Kallase valitsemise ajal, mil Valdo Randpere laulis oma küsimustes peaministrile lausa oode.
Opositsioon ja eriti EKRE märkavad ja toovad välja eelnõude kitsaskohad ning nõuavad selgitusi, mis on mõistagi võimuliidule ebameeldiv, aga nii teadvustatakse puudujäägid kogu ühiskonnale, kui inimesed muidugi istungit jälgivad või meedia neid probleeme ka vahendab, mida ta üldjuhul võimutruult ei tee.
Seepärast on ka survegruppidel suhteliselt mõttetu kohtuda võimuliidu fraktsioonidega. Võib küll tunduda, et sel moel saab oma arvamuse eelnõu tarvis selle koostajatele esitada, aga üldjuhul ongi eelnõu põhimõte juba paigas ja asjaga seotute kriitika on eelnõu autoritele ebameeldiv, sellest püütakse mööda hiilida.
Kui rääkida just neist ametnikest, kes tutvustasid Venemaast energeetilise eraldumise plaane, siis EKRE-ga kohtumine avab neile rohkem silmi kui näiteks Eesti 200-ga. Selle propageerimine, et desünkroniseerimine läheb valutult, on valitsuse huvides ja seetõttu ei esita võimusaadikud ilmselt ka teravaid küsimusi, mis võiks paljastada kitsaskohti – aga seda on vaja, et kõik läheks valutult. EKRE-lt said ametnikud kuulda seda, mis neile muremõtteid tekitas.
Kohtumiselt aga jäi meelde üks oluline moment: nii Eesti kui Euroopa taristu on ehitatud rahuaja tarvis, selle puhul pole arvestatud tahtlikku sabotaaži agressiivse, pahatahtliku ja samas võimeka vaenlase poolt. Kõik elektri- ja sidekaablid, alajaamad ja muu taoline on turvatud nii, et nende juurde ei pääseks kõrvalised isikud või et neid ei vigastaks välised tegurid (ilmastik), suurte sõlmede puhul on julgeolekulist momenti rohkem arvestatud, kuid üldiselt on infrastruktuurid vähekaitstavad ja kergelt rikutavad. Või nagu öeldi: alajaam saab rivist välja lüüa ka jahipüssilasuga, kui tead, kuhu sihtida. Strateegiline taristu nii Eestis kui kogu heaoluühiskonnaga harjunud Läänes alles tuleb agressiivsete jõudude eest ära kaitsta.
Uued Uudised