Teisipäevasel Riigikogu istungil oli päevakorral saadikupuutumatuse äravõtmine Kalle Grünthalilt ja EKRE saadikud juhtisid tähelepanu faktile, et võimuliidu saadikute vastu ei algatata krimiasja, kui nad on kuluhüvitisi valesti kasutanud, küll aga tehakse seda opositsioonisaadikute osas või siis ka nende võimusaadikute osas, kes on jõustruktuuridega pingelistes suhetes.
EKRE saadik Rene Kokk juhtis tähelepanu sellele, et kui on tõesti seaduserikkumised, siis sageli need struktuurid ei ütle eksijale, et ta on valesti käitunud, vaid juhtunut hoitakse vaka all, et tuua see välja siis, kui on vaja poliitiku “vale mõtlemise” eest karistada.
Rene Kokk: “Lugupeetud õiguskantsler! Ma tõmbaks selle teema natuke laiemaks, mitte selle tänase päeva teema, mida me arutame, aga üleüldiselt. Kas te olete tõstnud lauale või arutanud ka seda murekohta, kas see on päris okei, näiteks minister Kalle Laaneti kaasuses, et ta läheb oma ametisse ja tegelikult asutuses ametnikud saavad aru, et ministril on näiteks mingi ebakõla kuskil, ja nad lihtsalt seda ei räägi? Seda ei räägi see asutus, kes teeb taustakontrolli.
Tegelikult peaks aru saama, et midagi on nihu. Sellest peaks aru saama majas tõenäoliselt kantsler või kas või rahandusosakond. Lihtsalt hoitakse seda maiuspala selleks hetkeks, kui vaja on ministri vastu seda kasutada, kui minister ei tee äkki neid asju, mida keegi tahab.
Ma utreerin natukene, aga see näeb nii välja küll. Kas te olete selle probleemi tõstatanud? Sellepärast et näeb selgelt väga halb välja. Pikema aja jooksul ei tulda ja ei panda lauale, et minister, siin on väike ebakõla, korrigeerime selle ära. Aga seda hoitakse nagu trumpkaarti selleks hetkeks, kui minister ei allu enam kellegi diktaadile.”
Õiguskantsler Ülle Madise üllatuslikult nõustus, kuid samas peab nentima, et ta ei tee kunagi ise midagi, et seda ei juhtuks. “Taas kord väga õige küsimus. Jah, aastaid olen seda küsimust tõstatanud, rääkinud ka ametis olnud peaprokuröridega. See kõik tõesti näebki halb välja ja nii ei tohiks olla. Minu arusaamine õigusriigist on ka see, et kui on kas ministri või Riigikogu liikme ametikaaslastele teada, et midagi ei ole tema tegevuses õiguspärane või on kahtlane, siis soliidne on seda öelda, mitte oodata, kuni kahju kasvab ja siis võimalusel – tõepoolest, vähemalt tundub nii – kättemaksuks panna korraga need materjalid lauale ja mõnel juhul lausa oodata, kuni ettevalmistatav kuritegu lõpuks täide saadetakse.
Tegelikkuses on minu arusaam õigusriigist tõesti teistsugune. Mina arvan, et me peaksime kõik püüdlema selle poole, et riigile kahju ei teki ja kui keegi milleski eksib, siis juhitakse tema tähelepanu sellele esimesel võimalusel, mitte ei üritata saavutada olukorda, kus kellegi üle saab pikalt ja kulukalt avalikkuse hukkamõistu saatel kohut pidada.”
Õiguskantsler on seega Eestis tühi koht, ta on ametnik, kes vaid nendib suunurgast, et asi võib nihu olla, aga ta ei kasuta oma mõjuvõimu, et selliseid asju ei juhtuks.
Seda toonitas Martin Helme: ” Riigikogu on seadusesse sisse kirjutanud, et õiguskantsler peab hindama, kas see kriminaalasi on poliitiline või mitte. See on õiguskantsleri põhiline ülesanne ja minu meelest selles ülesandes oled sa läbi kukkunud. Sest kui me vaatame nüüd, mis see muster on. Meil oli Ivi Eenmaa, kes tegi enda sünnipäevapeo 4200 euro eest, kriminaalasja ei algatatud. Meil oli Kadri Tali, kes käis Pärnus pidu pidamas, võttis hotelli, jõi džinnikokteile, temale pakuti võimalust see raha tagasi maksta. Aga siis meil on Kert Kingo või Kalle Grünthal, kelle puhul algatatakse kriminaalasi. Õiguskantsler ei näe, et siin on eri kohtlemine, et erinevatele poliitilistele jõududele on eri kohtlemine, ja ta laseb ilusti selle kõik läbi. Selle tõttu on muutunud Riigikogu liikme immuniteet sisuliselt mõttetuks, et sina lased selle läbi siin kõik, sa ei tee oma tööd. Ma ütlen, selles mõttes mul ei ole nagu mingisugust usku, et meil on mingit ausat kohtupidamist, aga meil ei ole ka ausat õiguskantslerit.”
Sama nentis ka Rain Epler: ” Ma küsin Riigikogu liikme staatuse seaduse kohta: § 185 “Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlus”. Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistustakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Ma tõesti püüdes aru saada, kuidas see asi käib, kui meil on näiteid ajaloost, kus – siin on nimesid juba nimetatud, olgu see Ivi Eenmaa, kelle summa, ma saan aru, mille üle vaidlus käis, oli suurem kui see tänane kaasus, ja Kadri Talil oli väiksem –, aga siiski on näiteid, kus muul viisil saavutati eesmärk ja öeldi, et maksa tagasi. Äkki teie niimoodi õiguseksperdina või õiguskantslerina oskate mulle seletada, et kuna pretsedendid muust viisist on olemas ja on osutunud võimalikuks muul viisil asju lahendada, miks siis aeg-ajalt otsustatakse kriminaalmenetluse kasuks?”
Õiguskantsler teatas, et tema ei saa midagi teha: “See on väga õige küsimus, aga jällegi: see on riigi peaprokurörile, mitte minule. Mina ei saa kahjuks öelda riigi peaprokurörile, et ta võtaks kahtlustuse tagasi, ei saa peaprokurörile öelda, mis asjaoludel ta tohib kahtlustust esitada või mitte.”
Õigusriik missugune…