Kolmapäevaöisel sotsiaalminister Karmen Jolleri umbusaldamisel “praadisid” EKRE saadikud käpardlikku ministrit põhjalikult.
Martin Helme: “Mul peaaegu sama mõte tekkis (jutt käib Anastasija Kovalenko-Kõlvarti varasemast kriitikast – toim.), kui ma kuulasin siin ministrit. Ma saan aru, et ta tuli just lennuki pealt. Teate, armuline proua, see, et lennukites tasuta napsu pakutakse, ei tähenda, et kõik tuleb ära juua. Minister ütles, et umbusalduse andmine devalveerib umbusaldust.
Meie arvamus on selline, et minister Joller devalveerib ministriametit. Ja Istanbuli konventsiooni teema on väga oluline. Te siin eelmisel nädalal ütlesite, et Istanbuli konventsioon kaitseb naisi vägivalla eest ja aitab ennetada ja vähendada perevägivalda.
Tegelikult on ikkagi niimoodi, et see on teie ameti ülesanne luua riiklikud struktuurid ja tugisüsteemid, mis kaitsevad naisi vägivalla ja perevägivalla eest. Siin te oletegi läbi kukkunud! Kutsute siin kaasama meid fraktsioonidesse. Me ei taha teiega kaasatud olla fraktsioonidesse. Olge kaasatud nendesamade tugiteenuste keskuste ja puuetega inimeste kojaga!
Teie enda ministeeriumi osakonnajuht Kristiina Luht ütleb, et jah, psühholoogilist, psühhiaatrilist ja juriidilist nõustamist ei suudeta pakkuda nõudluse tasemel. Ja siis te räägite, et nad on jube tublid ja kaasavad ise raha kuskilt. See on ju teie läbikukkumine ja Istanbuli konventsioon teid siin ei ole aidanud.”
Arvo Aller: “ma tahtsin ka mainida, et minister võiks jääda umbusaldamise teemade juurde. Vene kaardi mängutoomine on nagu õpitud parimalt peaministrilt, nagu ta ise nimetab. Hetkel ta siin ikkagi ei tööta. Meil on umbusaldamine selle kohta, mis on jäänud tegemata.
Te oma kõnes viitasite sellele, et vaadake, kust kohast me oleme tulnud ja kuhu jõudnud. Võime hakata 1950-ndatest rääkima, kuidas oli siis olukord ja kus oleme praegu. Alati võib võtta ajaloost nii palju tagasi, kui vaja on. Meie kodanikuühiskonna kohta näite toomine, kus osa naiste tugikeskusi on MTÜ-d, kes teenivad kuskilt lisaraha ja saavad toetajaid, siis ega meie Eesti riik ongi üks suur MTÜ, kus meil on abipolitseinikud, meil on abipäästjad või tähendab vabatahtlikud päästjad merel ja maal.
Aga nüüd selle naiste tugikeskuse juurde tulles: mida teie sõnastuses tähendas see kulumudeli ümberjaotamine? Kas jaotatakse selliselt, et raha ära võtta või raha juurde panna?”
Rene Kokk: “Hea minister! Te olete ikka suhteliselt üleolev, peab tunnistama. Te vist päris täpselt aru ei saa või on meelest ära läinud, et Riigikogu on teie tööandja. Te peate siin käima ka siis, kui on umbusaldus. Ja kipub nii olema, et need ministrid, kes oma valdkonna juhtimisega väga hästi hakkama ei saa, kipuvad siia ka tihedamini sattuma umbusaldatavatena. Nii see kahjuks on.
Aga mulle jäi enne ühest teie vastusest siin kõrvu selline väide, et ravijärjekorrad ei ole mingi näitaja. Kas see on nüüd Sotsiaalministeeriumi ametlik seisukoht, mida te siin välja käisite, et nii ongi? Kas Sotsiaalministeerium paneb sinna käe alla või oli see teie enda soolo, see vastus?”
Rain Epler: “Proua minister! Te olete siin nüüd kõvasti moraali lugenud. Seitse minutit, ma vaatasin kella pealt, alguses kulutasite, ma ütleks, tänitamisele. Ühe osana tänitamisest te näiteks ütlesite, et see Bessedini arutelu, et erikomisjoni juht ei olnud sellega rahul – ma saan kinnitada, otse vastupidi, oli väga rahul, oli hea arutelu, kindlasti jätkame neid arutelusid. Aga siis te muu hulgas ütlesite ka, et siin saalis peaks käituma viisakalt ja nii edasi.
Aga ka see kõik, mis te ise seal puldis olete teinud, on selle skaala absoluutselt teises otsas. See, mis te ütlesite siin kolleeg Laatsile, siis kui te kargasite kolleeg Allerile turja küsimusega, kas tema vabatahtliku tegevusega tegeleb või ei tegele, ja siis hakkasite hinnanguid andma sellele, kui tubli teie olete ja milline musternäide teie olete ja nii edasi.
Ma küsiks, et kui te olete pahur selle peale, et te peate Riigikogus käima, vastust andma, ja kui see ajab teid nii endast välja, et te kaotate enesevalitsuse ja enda kiidetud viisakusnormidest loobute, kas te olete vahel mõelnud, et ei peaks tegema seda ministritööd.”
Anti Poolamets: “Hea, et ettekandja ikka seda idasuunda meelde tuletas. Tuletangi meelde, et ainukene, kes poliitikutest on agressorriigiga otse äri ajanud, on teie endine peaminister Kaja Kallas. Siin ma näen teie silmakirjalikkust, et te ei ole suutnud sellist äärmiselt inetut ja alatut agressorriigiga äritsemist hukkagi mõista, pole ühtegi häälitsust selle kohta kuulnud. Võiks ju oma dividendid annetada näiteks naiste varjupaikadele ja kõik oleks palju parem.
Aga ma tahan küsida Istanbuli konventsioonist lähtuvalt ja teie vastutada olevatest naiste varjupaikadest. Nimelt, varjupaigad ütlevad, et neile avaldatakse pidevalt survet ja tehakse ettekirjutusi transinimeste õiguste kaitsmise kohta. Nüüd, Istanbuli konventsioon sunnib meid just nimelt sotsiaalseid sugusid kaitsma. Kas teie ka leiate, et see oleks vajalik? Ja kas te üldse tunnustate, et sellised sood on olemas nagu vulasooline ja kas kavatsete nende kaitset edendada naiste arvel?”
Martin Helme: “No te enne siin hurjutasite meid, et näidake, kust siis seda raha võtta. Nii. EKRE tegi riigieelarvesse umbes 300 miljoni eest kokkuhoiu kohta ettepanekuid. Kõik hääletati maha Reformierakonna poolt. Ja selle asemel …
Hästi, seda te ei tahtnud, ma toon siis teise koha, kust kokku võtta. Naiste tugikeskused, mis on ka, muide, MTÜ – enne te seletasite, et MTÜ-sid ei olegi, ma ei saanud sellest jutust aru – saab umbes 1 miljon eurot aastas riigi raha. Ja samal ajal Sotsiaalministeeriumi eelarveridade peal on erinevatele homo- ja trans- ja muudele ideoloogilistele organisatsioonidele ette nähtud kokku 7 miljonit – teie enda ministeeriumi eelarverea peal. 7 miljonit läheb perverssetele üritustele ja 1 miljon jätkub naiste tugikeskustele.
Ja miks läheb 7 miljonit? Sellepärast, et seesama Istanbuli konventsioon kohustab liikmesriike neid rahastama, mida te ju teete seitse korda innukamalt, kui neid naisi rahastate. See on teie ministeeriumi eelarve, te saate selle ühe nipsuga seal need sisud ära muuta. Nii et siin on teie prioriteedid väga selgelt näha ja mina jään selle juurde, et teid ei huvita naiste heaolu.”
Varro Vooglaid: “Esiteks, suur tänu istungi juhatajale selle märkuse eest, et mitte selle Vene kaardiga vehkida. See tõesti ei muudaks seda diskussiooni asjalikumaks.
Aga nüüd, minu küsimus teile on see. Ma lugesin täna, või oli see eile, ERR-i temaatilisest portaalist, et naiste tugikeskustele on riiklik rahastus alates 2019. aastast kasvanud vaid 7%, samal ajal kui hinnad on kasvanud ligi 50%. Kas te olete minuga nõus, et kui naistevastase vägivalla probleemiga tegelemine on teie jaoks nii suur prioriteet, nagu te väidate, näiteks seistes justkui emalõvi selle Istanbuli konventsiooni eest, siis võiks vähemalt tagada seda, et rahastus säiliks senisel tasemel, mitte ei langeks suhtes inflatsiooniga?
Kui hinnad on tõusnud palju kiiremini, kui on tõusnud toetus neile, siis sellest ju tõesti ei nähtu, et see probleem oleks teie jaoks oluline. Kusjuures see toetus absoluutnumbrites on ainult miljon aastas, mis ei ole riigieelarve kontekstis sugugi suur summa.”
Rene Kokk: “Hea minister! Te tegelikult ei vastanud eelmisele küsimusele. Te küll kinnitasite seda, et naiste tugikeskus on väga oluline ja omab olulist rolli ja see on üks viimaseid kohti, kuhu naine satub hädas. Seda enam on kummaline see, et rahastus tegelikult ei ole kuidagi järele tulnud.
Te küll ütlesite enne, et 2026. aastal on plaan see üle vaadata, aga mis on see põhjus, miks seda seni tehtud ei ole? Tugikeskused on seda signaali, et nad on alarahastatud, andnud kogu aeg välja. Täpselt nagu kolleeg siin enne välja tõi, me teame, et inflatsioon ja elukallidus on teinud meeletu hüppe ja rahastus on jäänud täiesti ajale jalgu. Möönate ise veel ka, kui oluline roll tegelikult on tugikeskustel. Miks siis ei ole kuulatud neid hääli?
Praegu jääb selline mulje, et tänu sellele, et opositsioon sellele temaatikale siin suures saalis tähelepanu juhib, on see ka teie laual juhtunud. Nüüd te saate öelda, et 2026 vaatame. Miks seda seni tehtud ei ole?”
Rain Epler: “Ma kiiresti aitan teid, minister, ühe numbrilise faktiga. Absoluutse vaesuse määr 2021. aastal oli 1,4% ja siis võttis riigijuhtimise üle Eesti, ma ütleks, teiseks kõige halvem peaminister Kaja Kallas. Nüüd meil on kõige halvem peaminister ja me oleme 3,3%-ni jõudnud. Üle 2,5 korra on see kasv. Nii et ikka väga palju inimesi on juurde tulnud, kes absoluutses vaesuses. Teil ei ole nüüd hakata vaja keerutama siin suhtelisest vaesusest midagi. See oli lihtsalt fakt.
Mu küsimus läheb ikkagi naistekaitse juurde, Istanbuli konventsiooni juurde, kus väga selgelt tuuakse sisse sotsiaalse soo mõiste. Te siin rääkisite, et iga inimene võib tunda, kuidas ta tahab, ja nii edasi, aga meil on rahvusvaheliselt teada väga palju näiteid ja on ka väga tuntud eestkõnelejaid. Võtame kas või J.K. Rowlingu, kes on juhtinud tähelepanu, et kui nüüd tekib mehi, kes tunnevad ennast naisena ja kes siis pannakse kas naiste vanglatesse või hakkavad tungima naistele ettenähtud,a ma ei tea, treeningruumidesse, pesuruumidesse, siis see on naistevastane otsene vägivald.
Kui nüüd teil eelarves on valida, kas toetada seda sotsiaalse soo identiteeti või päriselt naisi, siis kummale poole teie raha paneksite ja kummale poole te rohkem paneksite, kui te otsustate mõlemale poole panna?”
Mart Helme: “No hästi on pähe õpitud see Reformierakonna retoorika, et kõik teised on süüdi ja kõik teised juba võib-olla kümme aastat tagasi tegid kõike valesti ja halvasti ja, näed, nüüd vaesed reformarid peavad selle eest vastutama. No ei ole ju niimoodi! Võiks nagu endale aru anda, et ükskord lõpetaks selle teiste süüdistamise ära.
Aga minu küsimus puudutab seda, et tegelikult me umbusaldame siin teid mitte ainult selle pärast, et te praegu olete nende rahaasjadega siin kõvasti metsa pannud – nõrgemate kaitsmise osas just –, vaid selle pärast, et te ei ole tegelikult minister ja ei ole ka arst, vaid olete poliitiline aktivist. Ja minu küsimus on. Meenutades, kui kirglikult ja jõhkralt te propageerisite süstimist ja süstimisest keeldunud inimeste karistamist ja lahtilaskmist ja tühistamist, kas te vahetevahel unetud öid ka kuidagi põete ja kannatate, kui te mõtlete nende, ma ei oska öelda, võib-olla ka tuhandete inimeste peale, kelle elu te ära rikkusite, kelle tervise te ära rikkusite, kes töölt lahti lasti, sellepärast et teie toetasite seda metsikut ja mõttetut vaktsineerimise kampaaniat?”
Varro Vooglaid: “Ega ma eelnevalt väga selget vastust oma küsimusele ei saanud ja selle tõttu ma esitan selle uuesti ja täpsustan seda mingis mõttes. Vaadake, naiste varjupaikadele on riigi toetus aastas vaid circa miljon eurot. Riigieelarve kogu kontekstis on see ikkagi väga väike summa, ma kiiresti kalkuleerin, 0,005%. Nii et kui tahaks seda kas või kahekordistada, siis oleks see ikkagi 0,01% riigieelarvest.
Minu konkreetne küsimus teile ongi see, pidades silmas, et nendele antud toetus on kasvanud palju vähem kui inflatsioon selle perioodi jooksul: saate te meile kirjeldada, mida teie ministrina reaalselt tegite selleks, et nende tegevustoetust natukenegi suurendataks? Kui ma vaatan näiteks kaitseministri tegevust, siis tema võitles oma haldusala inimestele välja palgatõusu 88 miljonit. Mida teie tegite konkreetselt?
Kirjeldage meile konkreetseid samme, mida te tegite, et seista riigieelarve arutelu kontekstis selle eest, et naiste varjupaikade toetust natukenegi suurendataks.”
Anti Poolamets: “Mul on see mure, et te ikkagi naiste õiguste kaitsest saate väga omamoodi aru ja tunnistasite, et inimene võib olla teatud eluperioodil ka teisest soost. See ju lõpeb sellega, et needsamad mehed, kes hakkavad ennast teatud eluperioodil naiseks pidama, lähevad naiste spordivõistlustele ja hakkavad neil lõualuid sisse lööma, nagu me ühel boksivõistlusel nägime. See ei ole ju kuidagi seotud naiste kaitsega. Nad trügivad nende riietusruumi ja võtavad neilt kuldmedalid ära. See ei ole ju normaalne, see vulasoolisuse kontseptsioon.
Mul on küll palve, et erakondadel oleks mingi miinimumkokkulepe, et päris lollusi ikka ei tehta, et võiks vulasooliste toetamise naiste arvelt ära jätta. Äkki te võtate sellel teemal midagi ette ja panete lihtsalt selle psühhiaatriliste häirete nimekirja? Inimene saab rohtu ja kõik on palju parem. Saame äkki selles osas mingisugusegi kokkuleppe.”
Mart Helme: “No te vist ei saa päris täpselt aru, mis siin saalis toimub. Mitte Riigikogu liikmed ei ole umbusaldatavad, teie olete umbusaldatav. Ei maksa loopida siin igasuguseid süüdistusi, et teie ei usalda ja teie nii ja teie naa. Mina ei usalda, jah, kinnimakstud korrumpeerunud teadlasi ja neid, kes nende soovitusi korrumpeerunult ellu püüavad viia. Ei, lihtsalt ei usalda, ei usalda. Ei usalda ka teid, sest minu arvates olete ka teie korrumpeerunud. See õigus on mul arvata, ehkki mul mingeid fakte paraku ei ole. Aga küll need tulevad, kui valitsused vahetuvad ühel päeval.
Mu küsimus puudutab hoopis ühte väga kaitsetut seltskonda, need on hooldekodude patsiendid. Äsja oli meil jälle uudis selle kohta, kuidas luumurdudega naisterahvas suri ja keegi ei osanud nagu midagi öelda. Mis seal ikka, kehitame õlgu. Kehitame õlgu! Ega empaatiatunnet nagu teilgi ju tänapäeval meditsiinis tihtipeale enam ei ole. Ja pojale ei osatud midagi öelda. Noh, vanainimene, suri ära! Mis tema peale ikka ressurssi kulutada? Need vägistamisjuhtumid. No ükski Istanbuli konventsioon ei kaitsnud neid vaeseid vanainimesi, keda vägistati.
Mis te nüüd ikkagi ütlete? Mis te ette võtate, et niisugused asjad lõppeksid?”
Helle-Moonika Helme: “Hea umbusaldatav! Tuleme naiste kaitsmise teema juurde tagasi. See teema on tõesti natukene laiem. Ütlesid ka, et viimase kümne aasta jooksul on päris palju tehtud. No midagi te konkreetselt öelda ei osanud, mida täpselt, aga ma tulen teile appi ja toon teile ühe konkreetse näite. Näiteks, kui Mart Helme oli siseminister, siis ta viis oma määrusega sisse korra, et vägivalla toimumise kohast eemaldatakse vägivalla toimepanija. Meie valitsus oli ka, muuseas, viimane, kes andis naiste varipaikadele raha. Ratase esimene valitsus andis kuni 700 000 ja meie suurendasime selle miljonini. Ülejäänud valitsused, kaasa arvatud teie oma, ei ole seda prioriteediks seadnud.
Aga tuleme teema juurde, mis on üks koletumaid naistevastase vägivalla manipulatsiooni ja ärakasutamise vorme üldse – see on surrogaadina laste sünnitamine. Selle käigus tehakse naine raha eest sünnitusmasinaks, ta keha allutatakse jõhkra lepinguga medikamentoossele manipulatsioonile ja tema üheksa kuud elukäitumuslikule kontrollile. Ta kirjutab näiteks alla muu hulgas lepingule, et ta ei tohi peale sündi last puudutada ja ta ei tohi teada, mis tema lapsest edasi saab. Kas teie meelest on see kõik nasevastane vägivald või kuidas teie sellesse suhtute?”
Helle-Moonika Helme: “Kas siin surrogaatluses üldse midagi enam arutada on? Ma kirjeldasin teile seda õõvastavat naistevastast vägivallavormi – raha eest naise keha sünnitusmasinaks muutmine –, mis, jaa, Eestis on keelatud ja karistatav. See täpselt nii peabki jääma ja siin ei ole midagi arutada. Teatavasti aga on Eestis lapsi, kes on taolise naistevastase vägivallavormi kaudu oma elu saanud. See on, muuseas, ka laste õiguste rikkumine rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt. Tegu on toime pandud küll mõnes teises riigis, aga asjaosalised on Eesti kodanikud ehk need naistevastase vägivalla toimepanijad elavad siinsamas meie keskel. Kuidas neisse peaks suhtuma? Eesti seaduste kohaselt on nad rikkunud seadust, lisaks eetika- ja moraalinorme.
Aga mul on ka üks teine teema, mida ma tahaks puudutada. Delfi nimelt kirjutab, et erihoolekande raha on otsakorral, abivajajad saavad teenusele ainult siis, kui keegi eest ära läheb ehk siis ära sureb. Teenuse osutajad nimetavad seda halvaks eelarve planeerimiseks. See on riiklik teenus ja raha ei jätku, see on teie haldusalas. Vaja oleks 30 miljonit lisaraha, vaja oleks 600–1900 uut kohta. See on teie tegemata töö, te olete läbi kukkunud, mida kavatsete ette võtta.”
Siim Pohlak: “Hea minister! Siin algusesse tagasi kerides, kui oli juttu Reformierakonna ja valitsuse madalast reitingust, viitasite, et valitsus on pidanud rasked otsused tegema. Siin ma ei saa teiega kuidagi nõus olla. Valitsus ei ole teinud mitte rasked otsused, vaid halbu otsuseid ja halbu valikuid. Seda Eesti avalikkus väga selgelt tunnetab ja on andnud hinnangu sellele valitsusele.
Aga ma tulen nüüd küsimuse juurde. Ka alguses oli juttu konverentsiturismist ja nende rahade kasutamisest. Siis te selles vastuses rääkisite iseendale vastu, justkui ei saakski seda euroraha, millest juttu oli, kasutada muuks kui konverentsidel käimiseks, aga hiljem hakkasite viitama, et seda saaks ikkagi kasutada mingisugustes pilootprojektides, milles ka katsetada erinevaid sotsiaaltoetusi. Ühesõnaga, kuidas see tegelikult siis on? Öelge konkreetselt, kas ministeeriumi konverentsikulud kaetakse eranditult sellistest rahadest, mida ei ole võimalik kasutada inimesi abistavateks teenusteks, või mitte. On see jah või ei?”
Allikas: Riigikogu stenogrammid