Esmaspäeval läks Riigikogus taas ägedaks aruteluks, kui opositsioonidaadikud küsisid eesistujalt Toomas Kivimägilt, et miks ei anta saadikutele võimalust esitada peaministrile tema neljapäevase poliitilise avalduse järel küsimusi. Selline otsus lülitab saadikud välja võimalusest valitsusjuhilt vastuseid saada, sest riigieelarvega tuleb nende ette tõenäoliselt hoopis rahandusminister.
Martin Helme küsis Kivimägilt: “Ma arvasin kohe, et te ütlete, et Jüri Ratas ka ei vastanud küsimustele ettekande ajal, kui ta tegi poliitilise avalduse. See formaat on meil olemas, aga sinna on ilusti juurde kirjutatud, et kokkuleppel ettekandjaga juhatus lepib küsimuste arvu kokku, see võib olla null, üks või kaks. Kas juhatus tegi ettepaneku ettekandele, poliitilisele sõnavõtule, et ikka tahaks siin saadikutele sõna ka anda, või me siiski jätkame seda kummitempli rolli siin, et kui öeldakse, et sitsi, siis me sitsime, ja kui öeldakse lama, siis me lamame ja küsimusi ei küsi.”
Teemat arendas edasi Mart Helme: “Mart Helme: “Peaminister tuleb siia tegema poliitilist avaldust ja selles olukorras, kus me praegu oleme – meil on nii-öelda kobarkriisiolukord, meil on majanduskriis ja Rahvusvaheline Valuutafond ütleb, et Eesti on 200 maailma riigist kõige pikema, kõige sügavama ja kõige kestvama majanduslanguse näitaja, me oleme punane latern maailmas – absoluutselt mitte mingit võimalust ei ole poliitiliseks diskussiooniks, dialoogiks.
Te ütlete, et lugemiste ajal on. Lugemised tulevad jumal teab millal. Lugemised puudutavad juba konkreetseid eelarve ettepanekuid ja arutelusid selle üle, kas ja kui palju mingisugusele asjale raha anda või raha ära võtta, kes on mille poolt, kes on mille vastu. Sellele eelnevad diskussioonid komisjonides. Neid asju ei saa nii võtta. Peaminister vastutab selle eest, mis riigis toimub, ja Riigikogu samuti vastutab selle eest, mis riigis toimub.
Minu palve on sarnane sellele, mida esitas ka siin kolleeg Seeder, et te homsel juhatuse istungil pöörduksite peaministri poole ja edastaksite talle Riigikogu liikmete tungiva soovi – mitte palve, vaid tungiva soovi –, et tema poliitilise avaldusega seoses oleks meil võimalik talle ka küsimusi esitada.”