Viimasel ajal on endised ministrid kritiseerinud uue valitsuse ministreid lausa labasel tasemel, nimetades neid poisikesteks, kitsekarjusteks, partisanideks ja veel paljude erinevate nimedega.
Eriti aktiivne on selles osa Jürgen Ligi, kes peab ennast rahanduses (ja kõiges muus) ainsaks eksperdiks Eestis ja naeruvääristab valimatult kõiki teisi, tehes tegelikult lolliks vaid iseennast.
Siseminister Mart Helmet ründab pidevalt lühikest aega ametis olnud Katri Raik, maaeluminister Mart Järviku kallale tormas ekskolleeg Urmas Kruuse – eks see ole vist isegi loomulik, sest endine minister on ikka ministeeriumis toimuvaga paremini kursis kui teised võimalikud kritiseerijad.
Selle kompetentsi momendi võib samas ära nullida kas kadedus, et järeltulija teeb ära selle, mis eelmisel ministril tegemata jäi või pähegi ei tulnud; vastumeelsus selle vastu, kui muudetakse seda, millele endine minister palju energiat kulutas, ja lõpuks ka erinev poliitiline agenda.
Seetõttu peab eelmine minister oma kriitika väga üksikasjalikult lahti seletama, andma aru, miks tema tehtu oli õige, põhjendama, miks muutused pole õiged ja nii edasi – väidelda tuleb võrdsete positsioonilt.
Paraku on just Jürgen Ligi selline minister, kelle argumendid piirduvad lausetega “Sa ei tea mitte midagi!” ja “Sa oled loll!” See ei ole konstruktiivne kriitika, vaid kadedusest tingitud lahmimine.
Kui aga endised siseministrid teevad ühisavaldusi Mart Helme vastu ja suur osa eksidest sellega ei ühine, siis tundub asi samuti olevat ärategemisest tingitud.
Seega ei maksaks ka meedial istuva ministri vastu kasutada tingimata eelmise ministri seisukohta, eriti kui too on opositsiooni kolinud – 99,99 protsendil juhtudest on tegu poliitilise väiklusega, eriti kui kriitika seas ei leidu ainsatki tunnustavat sõna.
UU