Iga enesest lugupidav eurokraat solvub südamepõhjani, kui Euroopa Liitu NSV Liiduga võrreldakse – ainult et ühiseid jooni kipub kahel impeeriumilaadsel moodustisel liiga palju olema.
Nii Kreml kui Brüssel on algatanud “üldrahvalikke üritusi”, mis lõpevad, ilma et nende aluseks olnud probleem saaks lahendatud.
Möödunud aastal algas kogu Läänes võimas kliimapäästmine, mille puhus lõkkele teismeline hüsteerik ja mille käigus tundus, et riigimehed panevad kohe-kohe tööstused seisma, viivad maailma üle kõplapõllundusele, jätavad lennukid maa peale ja seilavad üle Atlandi purjekatega. Hüsteeria sai tagasilöögi, kui maailma majanduskoosolekutel Thunbergi ainult kiideti, kuid tehased jäeti tööle – ilmselt nähti ära, et teismeliste ähvardajate kätte majandust usaldada ei saa.
Siis tuli pandeemia, mis pani majandused kliimahüsteerikutest kümneid kordi efektiivsemalt põdema, ja kuigi see andnuks võimaluse kollektiivseks enesetapuks kliima nimel (hüsteeria ajal võeti ju mängu ka inimkonna väljasuremine), rakenduvad praegu hoopiski majanduse taastuskavad.
Kindlasti ütlevad paljud, et kliimameetmed on endiselt päevakorras, aga kliimadzotile viskuda ei taha enam keegi ja ka Gretast ei kuule keegi enam midagi (olevat BLM-i maskotiks hakanud). Pigem pole maailm veel pandeemiast tingituna põhjalikult põhja kõrbenud, ja kui vabalaskumine teise lainega süveneb, unustavad kõik massitarbijatest kliimavõitlejad ökoloogilise jalajälje vahtimise sootuks.
Samasugune üle läänemaailma levinud kampaania on rassismivastane võitlus, millel tuld veel jätkub, aga hale lõpp on kindel. Mustad märatsevad, Lääne linnad põletatakse maha, USA-s võivad demokraadidki võimule saada, aga ega midagi ei muutu – nagu ei muutunud ka poolneegrist presidendi Barack Obama ajal. Mõni protsent mustanahalisi pääseb otsustamistele lähemale, aga kas nad on ka võimelised seda väärtuste loomiseks ära kasutama? Natuke põlvitavate valgete mõnitamisest rahuldatud eneseuhkust ja tagasi Floydi kombel rasedaid naisi röövima.
Liberaalne Lääs ja selle üks moodustistest EL liiguvad edasi ju kampaaniatena: HIV, terrorismivastane võitlus, pagulaste vastuvõtt, homoülistus, vihakõnede summutamine, kliimavõitlus, pealesunnitult ka ühisvõitlus pandeemiaga – tundub, et rahulikul ja jõukal elul pole selleski mustris kohta, ühiskond püsib koos siis, kui on kellegagi võidelda (siit paistab silma ka neomarksismi soroslik grimass).
See oli veel Jean-Claude Junckeri ajal, mil keegi Eesti poliitikutest iseloomustas “kestvaid kiiduavaldusi” ja püstiseismist Euroopa Parlamendis kui deja vu`d NLKP kongressilt.