Üks inimene kirjutab sotsiaalmeedias, et elektri müük börsi kaudu olevat sama kuritegelik nagu näiteks leivajahu müük enampakkumisel (kuigi leivavilja küll nii müüakse). Mõte on selles, et igapäevaselt tarbitavaid tooteid ja teenuseid ei tohiks spekulatiivsele turule panna.
Enamikus ühiskondades üritatakse esmatarbekaubad, -tooted ja -teenused odavate ja kättesaadavatena hoida. Elekter aga näib nüüd olevat arvatud lausa luksuskaupade hulka.
Elekter on NordPooli börsil, sealhulgas ka Eesti toodetav, niipalju kui seda järel on. Eks ta olegi kaup, nagu iga teine, aga eriliseks teeb nähtamatu säriseva asjanduse see, et temata kaasaegne ühiskond enam läbi ei saa – seega on ta esmatarbekaup ja oma inimestest hoolivas ühiskonnas peaks see olema võimalikult odav.
Eesti ühiskonnas saame me tänu elektrile kätte info (internet, TV, raadio, nutiseadmed), tuppa valguse ja soojuse, saame teha süüa ja lasta kraanist joogivee, saame märku anda, kui oleme hädas, sõidame juba ka elektriautodega ja nii edasi. Kogu meie elu sõltub elektrist – ka see, mida toodetakse elektrit hulgi tarbivates põllumajanduses ja tööstuses tarbimiseks.
Huvitav on see, et elektri hinda kergitavate protsessidega (rohepööre) on kaasa läinud just noored, keda selle odavus peaks just arvutite ja nutiseadmete tõttu huvitama.
Elekter on esmatarbekaup, mis on tänu poliitikutele, kasumit taga ajavatele ettevõtetele, kliimahüsteerikutele, ideoloogidele ja mõnedele teistele muutunud luksuskaubaks. Nii see jätkuda ei tohi.
Uued Uudised