Lugedes uudistest sotside ja eriti roheliste üleskutseid kaitsta metsi, keskkonda ja Eestimaad üldse, tahaks öelda – teiega küll luurele ei lähe.
Rohelised on kogunud allkirju petitsioonile lageraiete vastu ja raiemahtude vähendamise poolt, kuid paraku jääb Izmailova kambast esmasel meenutamisel pigem meelde petitsioon pereseaduse muutmiseks, millega Eestimaa rohelised asusid edendama homoagendat. Nende algatuseks on ka raha äravõtmise korraldamine elujaatavalt Elu Marsilt.
Kuidas uskuda roheliste siirust looduse ja keskkonna kaitsmisel, kui nad on inimeste puhul elu vastu? Aborte toetades toetavad nad tärganud elu hävitamist – see on nii, nagu kisuksid nad maast alles tärganud kuuseseemiku. Homoseksualism on kuivanud oks elupuul ja nii toetavad rohelised sümboolselt võetuna kuivanud, mitte elujõus metsi. Sest praegu vastandub samasooliste abielude toetamine otseselt mehe-naise suhtel põhinevale eluandvale abielule.
Kes tahaks võidelda õlg-õla kõrval rohelistega Eesti metsa eest, teades, et tegelikkuses on nad igati elueitajad? Sama on ka sotsidega – nad küll deklareerivad soovi kaitsta Eesti metsi, aga nende (ja ka roheliste) puhul tekib küsimus – kelle jaoks? Sest sotside muu poliitika näeb ette multikultuurset Eestit ja kui kord on Eesti võõraid täis, siis kellele me tänast metsa-Eestit kaitseme?
Maailm vajab praegu palju tegelikkuses apoliitilisi võitlusi, kuhu oleks vaja inimesi kaasata, aga kuna neid ettevõtmisi juhivad vasakideoloogid, siis pole enamikul neisse võitlustesse asja. Või mis veelgi hullem – nende lippude alla minnes satub marksistlikesse võitlustesse, millel pole Eesti metsadega mingit pistmist.
Veel üheks näiteks võiks pidada naisõiguslust – õilsaimat üritust, mida tänases Läänes juhivad kahjuks marufeministlikud meestevihkajatest ja lesbidest fuuriad, ning mis seetõttu meestest kaugele jääb.