Neljapäeval toimub Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuuletööstuse pahupoolest” arutelu, mille avaettekande tegi energeetik Margus Sild.
Margus Sild: “Head Riigikogu liikmed! Täna oma ettekandes tutvustaks teile natukene tuuleenergeetika pahupoolt ehk seda, mis on tuuleenergeetika hind lõpptarbijale ja riigile ja riigi majandusele. Kõigepealt ma ütleks sellise huvitava mõttetera, et on olemas väike vale, on olemas suur vale ja on statistika. Hetkel mina näen, et statistikaga üritatakse riigi rahvale maha müüa seda, et tuuleenergeetika ja päikeseenergeetika suures mastaabis on ilus, kena ja roheline. Kahjuks see nii ei ole.
Tuuleenergeetika minu arvates sobib ainult väikeses mastaabis ja tegelikult sellistele väikeettevõtetele ja majapidamistele, sellepärast et tuuleenergia ei ole püsiv. Üldisesse võrku ei ole mõttekas mittepüsivat energiat liiga palju lasta. Sellepärast et alati, kui tuul vaibub, päike läheb looja, me peame selle energia kuskilt kompenseerima. Me ei saa ütelda, et me toodame taastuvatest allikatest nii palju energiat aastas, kui me tarbime. Sellepärast et seda energiat ei ole võimalik purki panna, konserveerida ja pärast kasutada. Võrgus peab olema alati balanss tootmise ja tarbimise vahel. Kui seda balanssi ei ole, siis võib asi kulmineeruda terve võrgu kokkukukkumisega.
Hetkel on siis tuulikute kasutegur eelmise aasta andmetel – andmed võtsin Eleringi andmepangast, mis on kõigile kättesaadav, seal on üle 10 aasta neid andmeid –, eelmise aasta keskmine tuulikute kasutegur oli 22,675%. Kogu energiatarbimisest eelmise aasta jooksul sai Eesti riik 22% tuuleenergiast. Ja kui nüüd natukene rohkem andmetesse süüvida, siis minu andmetel täisvõimsusel töötas kuskil 519 megavatti tuulikuid ja oma nominaali vääriliselt töötasid Tootsi tuulepargid ainult 1,25% ajast. Ehk siis 98,75% ajast tootsid tuulikud vähem, kui on nende nominaalne võimsus.
Tavaliste elektrijaamadega sellist probleemi ei ole. Seal on ainult probleem selles, kui midagi läheb katki. Poole kuni nominaalvõimsuse vahel tootsid eelmise aasta jooksul tuulikud 15,98% ajast. Talutav, aga alla poole, kõik ülejäänud on alla poole.
Natukene mängisin andmetega. Korrutasin tuule- ja päikeseenergia toodangu eelmise aasta lõikes neljaga. Sellepärast et meie valitsus on pakkunud, et tuuleenergeetika koguvõimsus võiks olla neli korda suurem kui praegu. Ja tulemuseks on see, et isegi kui me päikeseenergiat ja tuuleenergiat neli korda suurendame, me jääme 4971 tundi miinusesse. Jah, kõik need tunnid ei ole täielikult miinus, mõnes tunnis on 10 megavatti, ühe tunni jooksul on miinust, mis tuleb kuskilt saada. Aga väga palju tunde on, kus on peaaegu 100% miinust. Neid tunde on väga-väga palju ja nende tundide jaoks on meil vaja elektri tootmist.
Siin tekib küsimus, miks me peame ehitama kalleid tuulikuid suures mastaabis ja ehitama juurde ka püsiva elektritootmise. Ja siis hakkame seda energiatootmist niimoodi poolitama, et siis, kui tuult ei ole, päikest ei ole, paneme normaalse elektrijaama tööle. Tegelikult peaks vastupidi olema: normaalne elektrijaam töötab, toodab energiat võrku ja kui on juhuslikult väiketarbijatel nende enda tootmisvõimekus, mis nende tarbimist katab, siis see kaetakse kohapeal.
Miks ma räägin väiketootjatest? Sellepärast et kui me toodame tuulikutega energiat võrku, siis tuulikuärimees saab ainult energia hinna endale taskusse. Kui meil on kuskil tarbija juures tarbija enda oma päikesejaam, väiketuulik, siis tarbija säästab elektri hinnast ja samamoodi ta ei pea maksma võrgutasusid. Võrgutasu hetkel, kõik sõltub ühenduse võimsusest, aga võib vabalt küündida 10 sendini kilovati kohta iga tarbitud kilovati eest.
Miks ma räägin väiketootjatest ja väiketarbijatest: siis see juhuslik energia hulk süsteemis ei oleks liiga suur. Hetkel me ei ole enam BRELL-is, hetkel me oleme Lääne-Euroopa võrgus. Kui me olime BRELL-is, siis tegelikult Venemaa tasandas meie võrku väga hästi. Venemaa võrk jooksis kuni Volgani välja, seal oli või siiamaani on tegelikult suur hüdroelektrijaamade kaskaad, millega hoitakse BRELL-i sagedus paigas. Ja siis ka energiavoog paigas. Hetkel meil seda enam ei ole ja kõik see üleliigne energia, mida me toodame, see tuleb meil endal kuhugi panna.
Ja lisaks ma vaatasin huvi pärast, et kui ma korrutasin päikese- ja tuuleenergia neljaga, mis on need maksimaalsed ületoodangus, siis seda arvatavasti ei ole keegi mõelnud. See on 3000 megavatti tunnis. Võib-olla tuleb tulevikus ületoodangut 3000 megavatti tunnis, see on väga suur. Soome ühendused Estlink 1 ja Estlink 2 annavad 1000 megavatti välja. Meie ühendused Lätiga on ka umbes 1000 megavatti. Aga kui see ületoodang tuleb keset suve, kui Eesti tarve on minimaalne, mis siis saab? See on suur peavalu energeetikutele lõppkokkuvõttes see asi ära tasakaalustada.
Tuuleenergia hind. Mulle on kõrvu jäänud see, et riik on pakkunud, et tuuleenergia hind või üldsegi energia hind tulevikus võiks olla 4,5 senti kilovatt-tunnist. See on utoopia. See on utoopia! Sellepärast, et see 4,5 senti kilovatist annab tuuliku ehituse juures ainult ehituskulu 20 aasta jooksul. See tähendab seda, et kui ehitatakse tuulik, siis tagasimakse selle tuuliku ehitushinna poole peal peab olema intressivaba, ja 20 aasta jooksul. Ettevõtja pühib suu kasumist puhtaks.
Hetkel ma ei tea, et keegi ei tuuleärimeestest oleks MTÜ-s, kõik on ikkagi osaühingud või aktsiaseltsid, tahaksid kasumit teenida. 4,5 senti kilovatt-tunnist reaalset turuhinda ilma riigi dotatsioonideta on puhas ulme.
Keskmine hind eelmisel aastal Nord Poolil meie hinnapiirkonnas oli 8,73 senti kilovatt. Sealt alla tulla tuule- ja päikeseenergia lisamisega on võimatu. Lihtsalt numbrid ei klapi. Kui ehitatakse 2100 megavati võimsusega tuuleparke juurde, siis see maksab umbes 3,15 miljardit. 3,15 miljardit! Teil on kindlasti käinud aruteludest läbi, kui palju võiks maksta tuumajaam. Hakkab minema samasse kategooriasse enam-vähem.
Tuumajaama hinnad on väga erinevad, tuulikuhinnad on palju standardsemad, aga 3,15 miljardi eest saab riik ainult 4,64 teravatt-tundi elektrit. Mida see tähendab? See tähendab seda, et see on pool Eesti tarbest. Investeeritakse 3,15 miljardit, et saada pool tarbimist kätte siis enamjaolt, kui seda energiat tegelikult vaja ei lähe. Energia lihtsalt tuleb kuhugile välja suunata.
Enefit Green on ütelnud seda, et nemad panevad oma tuulikud seisma, kui elektri hind langeb alla nende omahinna. See on ka mõistlik, sellepärast et ei ole mõtet toota elektrit siis, kui seda elektrit vaja ei lähe. Masinad kuluvad, seadmed kuluvad, remondikulu jääb, aga raha sealt ärimehed ei saa.
Meil on välja pakutud salvestused. Vaataks, mis salvestusvõimsuseid meile hetkel ka ehitama hakatakse ja mida see hinnas tähendab. Kui nüüd suurendada energiatootmist, juhuslikku energiatootmist neli korda, siis 4971 tundi on ikkagi vaja energiat kuskilt saada. Kui seda salvestust akudega teha, hetkel hakati Kiisale ehitama akupanka, siis akupanga maksumus on 200 miljonit. Tuulikute kõrval polegi väga palju. Aga reaalsus on see, et akupanga võimsus on 200 megavatti. Eesti tiputarbimine on 1500 megavatti ja suve väga säästlik tarbimine umbes 490 megavatti. Ja selle akupanga mahutavus on ainult 400 megavatti ehk et akupank on väga väike. Ta on väga väike ja maksab metsikult raha: ühe kilovati aku ehitamiseks selles pangas läheb vaja 500 eurot. 500 eurot! Päris kõva sõna summades!
Aga mis on aku eluiga? Garanteeritult lihtsalt paneeliakudel – see on väiksema kasuteguriga aku, kui on liitiumioon, aga ta on selle eest ohutu aku ja arvatavasti tehakse selle akutüübi peale see akupank – eluiga on 6000 tsüklit. Selle 6000 tsükli jooksul on 80% alles. See on see, mida tootjad pakuvad. Aga noh, eluiga: arvatavasti vähem kui 10 aastat. Kui liitiumioonakupank tehakse, siis ta võib väga lühikeseks jääda. USA-s põles üks päris suur korralik akupank maha, mis oli liitiumioonakude peal.
Selle akupanga omakulu 1 kilovati kohta kasutades – 6000 tsükli peale ma arvutasin seda – on 8,33 senti kilovati kohta. Kui võtta, et tsükleid saame 12 000 tsüklit, siis jah, see kulu on kaks korda väiksem, aga see akupank on ka Eesti mastaabis väga väike. Sellepärast, et kui see akupank tühjaks saab, siis selle akupanga laadimine võtab rohkem energiat kui see akupank välja andis. See on alati niimoodi. Energia kaob alati erinevatesse kadudesse süsteemides.
Kui me räägime sellisest akusalvestustest, siis alla viie sellise akupanga ei tasu üldse rääkima hakata Eesti jaoks. Ja ka see viis on väga väike tegelikult. Sellepärast et kui Eesti tarbib tipuaegadel ööpäevas 30 000 kuni 40 000 megavatti, siis isegi sellisest viiest akupangast jätkuks kaheks tunniks heal juhul. Ongi kõik!
Hüdrosalvestus. Hüdrosalvestus salvestusena on ohutu, aga nõuab suuri maa-alasid. Eestis ei ole mägesid, mille otsa hüdrosalvestus teha. Eestis on üks idee energiasalvel, et kaevame suure augu Paldiski alla ja teeme seal hüdrosalvestuse. Selle jaama võimsuseks on planeeritud 500 megavatti ja 12 tunni jooksul, ehk et suvises tarbimises 100 megavatti ja 12 tunni jooksul ehk et suvises tarbimises suudaks selline salvestusjaam põhimõtteliselt pool ööpäeva anda praktiliselt terve Eesti energiavajaduse kätte.
Maksumus on sellel akupangal miljard. Kui tuulikute peale panime 3,15 miljardit, paneme akupanga juurde, on 4,15 miljardit. Üks väike probleem on see, et välja on vaja kaevandada umbes 38 miljonit tonni gneissi. Gneiss on selline tugev settekivim, mis on tugevam kui paekivi, aga mitte nii tugev kui graniit. Aga 38 miljonit tonni on päris suur kogus.
Otsisin kaevandusandmeid natukene. Estonia kaevanduse aastamaht oli kuskil 5 miljoni tonni juures. Nad loodavad kuue aastaga selle ära kaevandada, selle mahu, aga 700 meetrit sügavust, pluss veel muud ette tulevad probleemid – natukene kahtlane!
Ja samamoodi selle salvestiga peab arvestama seda, et kui salvestada need 12 tundi genereerinud elektrit, siis salvesti tuleb tühjaks pumbata. Tühjaks pumpamise jaoks läheb samamoodi elektrit vaja. Ja kui tühjaks pumpamise pumbad on paarsada megavatti võimsusega ja need järgi panna, siis meie elektri 0-tunnihinnast saab hoobilt 4–5 senti vähemalt. Sellepärast, et selliste võimsuste järgi ühendamine, ka see eelnev akusalvestus, peab olema kooskõlastatud võrguhalduritega. Sellepärast, et need võimsused on väga suured, mida on vaja, et neid akusid uuesti täis laadida.
Lisaks, isegi see üks hüdrosalvesti, mida on planeeritud, ei kata Eesti vajadusi. Kohe kindlasti ei kata! Nii et maagaasi elektrijaamadest tuuleenergeetika arendamise juures me ei pääse. Aga siin ma jällegi küsin, miks me peame ehitama täiesti uued elektrijaamad, kui meil on need olemas reaalselt. Võiks ju neid kasutada.
Vesinik. Vesinikust on loodetud pääseteed. Räägitakse suurtest rohe-vesinikuprojektidest. Aga rahvale ei räägita seda, mida see vesiniku tootmine elektri kaasabil tähendab. See tähendab seda, et 1 kilo vesiniku saamiseks kulutatakse ära umbes 50 kilovatti energiat ja 10 liitrit vett. Vabandust, 10 kilo vett. Jutt käib kilodest. Ja sealt tulebki 1 kilo vesinikku ja 9 kilo hapnikku.
Kui meil räägitakse, et rohevesiniku hind peaks olema mõistlik, siis ma ei näe seda võimalust. See on jällegi järjekordne utoopia, mida üritatakse rahvale maha müüa. See asi saab toimida ainult riigi dotatsiooni peal. Rahvas maksab kõik puhtalt kinni. Aga see minu hinnangul on täiesti mõttetu.
Ja kui me selle 50 kilovatt-tundi elektrit kulutame ära selle 1 kilo vesiniku kättesaamiseks, siis vesinikust me saame tagasi ainult 33 kilovatti elektrienergiat. Ehk kadu on väga suur. Lisaks vesinik on keemiliselt väga aktiivne ja see idee, et terastorudes vesinikku transportida, on samamoodi natukene utoopia, sellepärast et vesinik muudab terase hapraks aja jooksul. Mis saab olla huvitavamat kui suur õnnetus vesinikutrassidega?!”