Kevade tulles hakkavad erakonnad taas pidama oma suurkogusid ja kongresse. Ootamatult on kõneaineks tõusnud mitmete erakondade kavatsus muuta oma senist nime.
Erakondade juhatustes on jõutud seisukohale, et vanad nimed on tänaseks ajast ja arust ning on tarvis valijate muutunud hoiakutega paremini kaasa minna. Tegin kiire visiidi erakondade esindajate juurde, et saada selgust, millised muudatused meid erakonnamaastikul ootavad.
Vabaerakonna ruumides valitseb poolhämarus, vastu tuleb nooremapoolne võõbatud naisterahvas. Küsimusele, kas Arturit ka kohal on, saan vastuseks: “Või Arturit!? Kas mina olen teile mõni Arturi vaht vä? Häh!” Ja ust paugutades lahkub pretensioonikas daam kontorist. Uksepaugatuse peale ilmub tagaruumist kõhtu sügades ja haigutades suusamütsis Artur Talvik, piibutobi hambus. Kohe näha, et tegeles pingsa mõttetööga.
Lugupeetud Vabaerakonna esimees, miks Vabaerakond tahab oma nime muuta? Artur Talvik: “Ahah, vaadake – noh, me oleme ju tegelikult algusest saadik, kuidas nüüd öeldagi, esindanud konservatiivset sedasamust… maailmavaadet. No vabakonservatiivsus, eks ole, kogu aeg oleme rõhutanud… Ja nüüd, valimiste eel, tahame lihtsalt, noh, valijatele seda rohkem teadvustada või nii. Et jah, lisame nimele ühe sõna juurde. Et hakkame olema, noh, nüüd siis Eesti Konservatiivne Vabaerakond. Lühendatult siis EKVE. Täitsa hästi kõlab, eks ju, kui öelda: EKVE?”
Möönan, et kõlal pole tõesti viga. Kuid kas see ei viita liialt ühele teisele erakonnale – Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale? Talvik muutub kidakeelseks: “No ta natuke sarnane on jah, aga ega ei peagi kõik nii erinev olema, on ju? Kui meid peaks, noh, selle lühendi järgi valimistel EKREga ära vahetatama, no siis meie küll selles probleemi ei näe. Vastupidi – nii võidab demokraatia ja arvamuste paljusus! Nii et meie teeme reklaami ikka EKVE lühendi all ja kutsume kõiki inimesi EKVE liikmeid valima. Niimoodi võib-olla saame veel uuesti riigikokku ka…”
Reformierakonna ruumidest kostab karjeid, ähkimist ja hüüdeid: “Siga!”, “Raisk!”, “Värdjas!”, “Anna talle!”. Ukse paotamise järel eraldub kaklevate meeste ja naiste puntrast Jürgen Ligi liigsest spordist kuivetunud figuur. Taandume koridori, Jürgen pühib rebenenud särgikraega laubalt verd ja higi.
Nagu näha, poliitika ei ole nõrkadele, härra Ligi?
“Muidugi ei ole! Kui ma trenni ei teeks, ei peaks siin nädalatki vastu! Iga päev jooksen mitukümmend kilomeetrit ja siis harjutan mitu tundi võitluskunste!”
Miks olete valinud just need alad?
“No seda peaksite ise taipama – miks ma pean nii elementaarseid asju seletama? Võitluskunstid aitavad vastastest jagu saada. Aga kui vastane on tugevam, siis aitab ainult kiire jooks! Ja selleks tulebki kõvasti trenni teha!” Ega teil säärase trennikoormuse kõrvalt vist palju aega seaduseelnõude jaoks ei jää?
“Küll me nende eelnõudega siis tegeleme, kui valitsuses oleme. Esialgu on tarvis nimi ära muuta!”
Te hakkate oma nime muutma, härra Ligi?
“Loll! Erakonna nimi on tarvis ära muuta! Valimised tulevad.”
Väga huvitav – mis nime siis Reformierakond võtab?
“Võtame selle nime, mis parasjagu müüb: Eesti Konservatiivne Reformierakond!”
Aga kas Reformierakond ei ole kogu aeg rõhutanud oma liberaalsust? Valijal on teist ikka kujutlus kui liberaalsete väärtuste kandjast…
“Küll me selle liberaalsusega tegeleme uuesti pärast valimisi. Ja liberaalsus tähendab ju vabadust – seega siis ka vabadust olla vajadusel konservatiivne. Küsitluste järgi on üle 70 protsendi Eesti valijatest konservatiivse maailmavaatega. Järelikult peab meil erakonna nimes konservatiivsus sees olema, muidu me valitsusse ei saa!” Aga kas teie erakonna nime lühend ei hakka olema täpselt samasugune kui Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal – EKRE?
“Vaat kus asi! Valija on ise süüdi, kui erinevusest aru ei saa! Teinekord valigu targemini!”
Keskerakonna kontorisse sisenemisel peatab mind Jaak Aab: “Seisa ja oota!” Mõnevõrra imestunult jään lävele peatuma, Aab aga võtab vöölt vägeva võtmepuntra ja hakkab kappide uksi lukku keerama. Kappe on üüratu hulk ning ilmneb, et igal uksel on mitu lukku. Pärast veerandtunnist ragistamist saab Aab tööga valmis ning hõikab: “Juurotška, ae, sinu juurde tuldi!”
Lahkelt terekätt ulatades ilmubki Jüri Ratas. Toa keskel jääb ta seisma ja vehib käega kuhugi lae suunas:
“Räägime siin, siis oleme kaameratest hästi näha.” Alles nüüd taipan üles vaadata ja näen, et lae alt nurgast jälgib ruumi kaks kaamerat. Ühe peale on kirjutatud Yana ning teise peale Kadri.
Härra peaminister Ratas, kas Keskerakond on valimisteks valmis?
“Äärmiselt oluline ja ütleksin, põhimõtteline küsimus, mis muuhulgas on meil ka koalitsioonis laual olnud ning ma toonitaksin, et selle küsimuse õigest tõstatamisest sõltub tulevikus väga palju. Mina ise olen korduvalt väljendanud oma seisukohta ja kahtlemata koostöös meie heade koalitsioonipartneritega me suudame saavutada selle küsimuse asjus olulise edasimineku.”
Kas on tõsi, et teiegi erakond on otsustanud nimemuutuse kasuks?
“Ma saan praegu täie konkreetsusega öelda, et otsest otsust pole selles küsimuses veel vastu võetud, ent teema on jätkuvalt laual ja koos kõigi asjaomaste inimestega me kaalume põhjalikult kõiki võimalusi.”
Kas saate juba öelda, milliseid nimevariante kaalute?
“Arvestades praegusel ajal levivaid meeleolusid ja muidugi kõigepealt meie valijate eelistusi, oleme tõsiselt seadnud eesmärgiks teha keskerakonna nimele väike lisandus. Niisiis Eesti Keskerakonnast saab pärast asjaomase otsuse langetamist Eesti Konservatiivne Keskerakond. Lühend oleks siis EKKE, mida me teatud juhtudel hakkaksime kirjutama ka EKKRE – sellele K-le lisanduks R, kuna minu nimi on ju Ratas ja seega sobiks just lühend EKKRE valimistel väga hästi!” Lae alt kaamerast hüüab kõrge pahane naisehääl:
“Juurotška, uh tõ merzaavets selline! Me ju gavariitasime, et lühendisse tuleb Y nagu Yana! EKKYE on vjäga horošoo lühend! Te ärge lootke, et kui mina živu siin Bersselis, siis teie intrigaanitsemist läbi viite! Kõik mul näha ja teada on!” Samas kostub teisest kaamerast Kadri Simsoni kannatamatu alt:
“Mina olen oma seisukoha EKKE poolt öelnud ja mina siin järele ei anna. Kadri algab K tähega ja see sobib meie erakonna inimestest hooliva kuvandiga väga hästi! Ärge arvake, et kui ma olen minister, siis ma ei jälgi, mis erakonnas toimub!” Venekeelse roppuse järel hüüatab esimene kaamera:
“Miniistr teie kuuradi Estoonias võib olla iga debiil, a proovi jevroparlaament saada, vot drugoje delo, devka!” Jüri Ratas tahab midagi öelda, ent Jaak Aab annab võtmeid kõlistades märku, et kohtumine on läbi…
Isamaa ja ResPublica Liidu juures on ukse ette riputatud suur tabalukk. Vana silt “Isamaa ja Respublika Liit” on maha võetud ja paistab otsapidi prügikastist. Uut silti ei ole nähtavasti veel toodud, selle asemel on keegi viltpliiatsiga uksele kritseldanud: Eesti Konservatiivne Respuublikaerakond Isamaa – EKREI. Selle alla on knopkaga kinnitatud sõnum ruudulisel vihikulehel: “Suletud. Kõik läksid Rail Balticu jaoks kampaaniat tegema”.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ruumides tuleb vastu keegi täiesti sooneutraalne naisolend, välimuse järgi on pea võimatu öelda, kas tegu on Marianne Mikko, Heljo Pikhofi või Silver Meikariga.
Tervist, millised plaanid on sotsidel erakonna nimega?
“Lähtuvalt meie Euroopa partnerite soovitustest me muudame teataval määral oma kuvandit. Meist saab Konservatiivne Sotsiaalne Erakond. Hakkame rohkem seisma konservatiivsete geide ja transseksuaalide õiguste eest, samuti kõigi konservatiivsete pagulaste õiguste eest tulla Euroopa Liidus just Eestisse elama.” Aga kuidas te suudate ära tunda, millised pagulased on just konservatiivsed?
“See on väga lihtne – kõik pagulased on meie hinnangul konservatiivsed, kuna nad tulevad äärmiselt vanade traditsioonidega riikidest ja kannavad seega oma rahva konservatiivseid tavasid. Näiteks pani üks Eestisse jõudnud Süüria pagulane oma naise põlema. Eestis naisepõletamise tava ei eksisteeri juba ammu, seevastu Araabia riikides, kust pagulased enamuses pärinevad, on see laialt kasutuses. Seal esineb veel vanemaidki tavasid, nagu kividega surnukspildumine, mis on pärit tule kasutuselevõtu eelsest ajast! Nii et sotside jaoks esindavad pagulased eranditult konservatiivseid ja sotsiaalseid väärtusi. Igatahes on nad rohkem konservatiivid kui siinsed poolseedimata kristlusele toetuvad poolharitlased!”
Kõlab päris hirmutavalt… Kui teised erakonnad on rõhutanud oma nime ees ka sõna Eesti, siis teie seda millegipärast väldite?
“Sõna Eesti on üldse tehislik konstruktsioon ja viitab rahvusriiklikule süsteemile, mis on inimvaenulik düstoopia ja tuleb lammutada! Ükski õige sots ei võta kunagi suhu sõna Eesti, või kui võtab, siis ainult dekonstrueerimiseks. Paraku on valijate konservatiivsed hoiakud objektiivne reaalsus, millega me peame oma Euroopa rahastajate nõudel arvestama. Seega rõhutades seda objektiivset reaalsust, saab meie erakonna uueks nimeks Objektiivselt Konservatiivne Sotsiaalne Erakond, lühendatult OKSE.”
Ma olen sõnatu – millegi sellise peale ilmselt ei tuleks keegi teine! Nii et siis lausa OKSE? Aga varem oli teil nimes ka sõna demokraatlik…?
“Sellega on väga lihtne – demokraatlik on kõik see, mida meie ütleme. Mingit muud demokraatiat pole olemas, see on tänase Euroopa Liidu reaalsus! Igaüks saab aru, et demokraatia Euroopa Liidus saab olla ainult OKSE. Nii et demokraatiat veel eraldi kirja panna ei ole mingit vajadust.”
Selline sai tänane ringkäik Eesti erakondade juurde. Tulemas on uued põnevad erakonnanimed: EKVE, EKRE, EKKRE, EKREI ja OKSE. Head valimist!
Ringkäigul kuuldu pani kirja INDREK SÄRG