Sel nädalal kohtusid Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindajad Toompeal Riigikogu EKRE fraktsiooniga, kui kurdeti rahapuuduse üle, mis takistab selgelt teenuste pakkumist. Sõnum on lihtne – kui erihoolekande valdkond on sunnitud loobuma töö tegemisest, jäävad tuhanded inimesed abita. Järjekorras on tuhandeid; paljud ei pruugi oma eluajal kunagi teenusele jõuda. Töötajate väärikuse tagamine ja teenuse kvaliteet vajavad stabiilset riiklikku rahastust.
Kunagi oli valdkond kinnine: suured asutused, vähe nähtavust. Täna elavad paljud teenust vajavad inimesed ühiskonnas aktiivsete liikmetena. Teenuse sihtgrupp on laienenud, sh intellektipuude ja autismispektri häirega inimesed. Intellektipuue puudutab umbes 3% elanikkonnast; 85% juhtudest on kergemad, 15% vajab ööpäevaringset tuge. Lisandub umbes 1% autismispektri häirega inimesi. Diagnoositud on umbes 50 000 inimest, teenust saab vaid 7500. Järjekorrad on pikad. Diagnoos on eluaegne; iga-aastast ümberhindamist enam ei tehta.
Paljud saavad hakkama pere toel, kuid raskemate juhtude puhul on olukord kriitiline. Näiteks ootab teenust 37 keerulise autismiga inimest, kellega kodus toime ei tulda. Hiljuti leidis riik nö ridade ümbertõstmisega raha 12 uue koha jaoks, 22 abivajajat on aga ikka ootel. Ühe sellise koha maksumus on umbes 5500 eurot kuus.
Erihoolekanne sõltub riigi rahastusest. Praegu opereeritakse umbes 55 miljoni euroga aastas. Järgmise nelja aasta jooksul palutakse lisaks 200 miljonit eurot. Palgafondi katab hinnanguliselt vaid umbes 60% tegelikest vajadustest.
Töötajate palgad on 1500 eurot bruto, Lõuna-Eestis sageli 1200–1300 eurot. Valdkond konkureerib teiste sektoritega, sh hooldusreformi järel üldhooldusega, kuhu erihoolekandest koolitatud inimesed lahkuvad kõrgema palga pärast. Töötajad soovivad tagasihoidlikku palgatõusu (umbes 200 eurot), et peredega toime tulla, et jätkuks raha peres kasvavate laste huviringi saatmiseks või elementaarsete kulude katmiseks.
Tuleb arvestada tõigaga, et õige tugi vähendab politsei ja kiirabi väljakutseid. Näide: inimene, kes varem kutsus pidevalt abi ja sattus haiglasse, on olnud kolm aastat teenusel ning pole 1,5 aastat haiglasse sattunud. Ta õpib, soovib paremat töökohta ja elab väärtustatud keskkonnas.
Sotsiaalministeeriumi arvutus: kui kodus hooldavad pereliikmed saaksid tööle minna, tooks see riigile umbes 10 miljonit eurot. Samas hoiab korralik teenus ära perede lagunemise ja korduvad kriisiolukorrad.
Intellektipuudega inimesed vajavad eelkõige keskkonda ja tuge, mitte niivõrd ravimeid.
Eesmärk on kaasamine: inimesed saavad olla kunstnikud, vajalikud töötajad, head naabrid. Vanasti peideti sellised inimesed silma alt, nüüd otsitakse, kuidas nende võimeid rakendada, et ka nemad saaksid end vajalikena tunda. On ka hulk muid murekohti: lastekodust tullakse täiskasvanueas sageli otse teenusele; potentsiaalne eluiga on 65–72 aastat, sõltub tervishoiuteenuste kättesaadavusest; lisanduvad kaksikdiagnoosid (sõltuvus + intellektipuue), omandatud ajukahjustused, veteranid ja muud juhtumid; vaimse tervise kriis on ühiskonnas alles algusjärgus, roboteid ega immigratsioon ei saa tegevusjuhendajaid asendada.
Vanad hooned lammutatakse ja Euroopa toel ehitatakse uued, kodusarnased väiksemad üksused. Teenusele endale raha juurde ei tule.
Eelarve menetlemise ajal paluvad valdkonna esindajad küsida igal Riigikogu liikmel, kas valdkonnale eraldatakse lisavahendeid ja teha kõik endast oleneva, et rahastus suureneks.