Uskumatu, kui palju noor inimene kriitilises olukorras teha jõuab. Mul on hiljem oma mälestusi ja putši „ametlikku“ kronoloogiat raske kokku viia, sest ei saa olla, et ma kõike seda, mida mäletan, jõudsin ka reaalselt teha.
Mäletan, et laulva revolutsiooni ja vabadusvõitluse aastatel oli mul pidevalt üllatunud sisetunne „reaalse aja” liiga aeglasest kulgemisest, mis tulenes sellest, et sündmusi oli riburada tohutult palju, kõik oli põnev, igale poole tuli jõuda ja kõik oli pidevas ahelmuutumises. Liiga palju sündmusi liiga lühikesse ajavahemikku pakituna… Meeled ütlesid, et mitte üksi tunnid, vaid kalendripäevad ja kuud peaksid olema juba palju-palju rohkem edasi läinud, kui kellad ja kalender parasjagu näitasid.
Vanaduses me vastupidi sageli üllatume, et „kas tõesti on täna juba… 20xx. aasta või xx kuu?“. Toona oli elutempo tõttu imestamise põhjus täpselt vastupidine: kas täna on tõesti alles 19. august 1991?
Töötasin neil päevil Eesti Videos, mis tegi väliseestlastele igakuist videoringvaadet „Eestimaa”. Vaid aastapäevad varem, 15. mail 1990, olin kõõlunud Toompea lossi rõdupiirdel, et saada kaadrisse intrite rünnaku tagasilöömise järgset spontaanset eestlaste vabadusmiitingut. Need olid kaadrid, mida peetakse siiani Laulva revolutsiooni „krestomaatiaks”. Ja ütlen ausalt: ma teadsin juba siis, et filmin ajalugu.
Ja siis saabus 19. august 1991.
Taastasin enda jaoks sündmuste kulu vanade märkmike ja ülestähenduste abil juba u 2005. aastal. Avaldan siinkohal esimest korda.
Aga alustame algusest. Kuidas ma augustiputši peaaegu oleksin maha maganud.
19. august 1991
Esmaspäev. Ärkasin umbes keskpäeval. Raadiot ega telekat käima ei pannud. Õigupoolest pole mul hommikuse ja päevase telekavaatamise kommet mitte kunagi olnudki. Päev on tegevuseks, hommik ka öise loomingulise rabelemise järel väljapuhkamiseks. Niisiis uimerdasin unejärgselt oma tubades ringi ja mitte midagi elust ja asjadest ei teadnud. Just eelmisel õhtul ja öösel, nagu tavaliselt, enne iga kahekümnendat kuupäeva, oli meil Eesti Videos olnud järjekordse „Eestimaa“ ringvaate lõpp-montaaž. Iga kuu, ca 20-ndate kuupäevade alguses, saatsime me oma ringvaate masterkoopiad Rootsi kaudu Kanadasse ja Austraaliasse (vist eraldi ka USA-sse?). Tavaliselt sõitis keegi Eesti Video kaastöötajatest selleks Stockholmi, et kassetid sealt posti panna. Nõukogude posti, mida KGB kontrollis, me ei saanud usaldada.
Olin eelmisel ööl, peale ringvaate montaaži lõpetamist, koju jõudnud alles vastu hommikut. Magasin kaua ja ei teadnud endal kohustust kuhugi kiirustada. Kalendermärkmikus oli tühi lahter – polnud sündmusi ega võtteid, kuhu tormata. Teadsin endal olevat sisuliselt vaba päeva ja vaid muidu, aja täitmiseks – kolleegidega tulevaste tööplaanide „jahumiseks“ ja info vahetamiseks – astusin pärastlõunal justkui muuseas, nagu kogemata Eesti Video keldristuudiost (see asus Laikmaa tänaval toonases Ametiühingute majas), nö. viieks minutiks läbi…
Olin suht hästi välja puhanud ja heas tujus, kui umbes peale kella kahte päeval sõitsin kesklinna. Ka bussis ei märganud ega kuulnud ma mitte midagi erilist. Tundus olevat täiesti tavaline, igav, isegi veidi rutiinne päevake. Ilm oli pilves aga soe – nagu sageli augustikuus. Teenindusmaja ehk Teenuka juures tulin bussilt maha ja kõndisin rõõmsalt Ametiühingute Maja peauksest sisse (praegu on see suur hoone Laikmaa tn. ja Rävala pst. nurgal ümber ehitatud nn Euroopa Majaks). Fuajee oli tühi. Ei ühtegi kõrvalist inimest ega heli. Valvur kössitas oma laua taga, nagu tavaliselt ja nagu ikka ei esitanud tuttava näoga sisenejale mingisuguseid küsimusi.
Meenutame olukorda augustis 1991: Laulev revolutsioon „vindus“ 1991. a. suvel juba kolmandat aastat rohkem või vähem eestimeelsete jõudude omavaheliseks ja vene internatside vastaseks vägikaikaveoks. Erilist edu ei olnud saavutanud kumbki pool. Sisuliselt oli patiseis, aga initsiatiiviga eestlaste poolel. Lahenduseta olid (õnneks ohvriteta!) pommiplahvatused – Eesti Piirikaitse staabis ja kesklinnas asunud parteikomitee ukse ees Liivalaia tänaval ja veel paaris kohas (vist ka intrite enda staabis KGB provokatsioonina); oli Narva silla- ja piiritüli, kus Eesti majanduspiir suruti Narvast Sillamäele ja sealgi käis kohalike venelastest miilitsate ja eestlastest politseinike omavaheline rabistamine-sabistamine. Päris räigetest meetoditest hoidusid siiski õnneks mõlemad pooled. Ja ka vene internatsid, kelle poolel oli impeeriumi relvajõud, mõistsid, et verd nö. tagasi ei pööra. Kodusõda ei tahtnud mitte kumbki pool, v.a. ehk mõned üksikud spetsiaalselt Eestisse saadetud gebiitide või Moskva vanameelse keskkomitee emissarid.
Vene intritel oli Tondil, Matrossovi polgus, kroonu poolt antud raadiojaam „Nadežda“ („Lootus“)… millele rajanes ka nende lootus avaldada laiadele massidele propagandamõju. Eestlased seevastu said kasutada sisuliselt kogu nn vabariiklikku ja vaba maailma meediat. Ajakirjanikel oli tohutu usalduslimiit. Selle elukutse esindajatest peeti lugu. Vabadusvõitluses olid ju nemad „infokaevikutes“ nö. eesliinil. Teabe hankimisest ja liikumisest sõltus kõik. Õigus ja õiglus olid Eesti poolel ja enamasti teadis rahvas ka keskpäraseid ajakirjanikke nime- ja nägupidigi. Müüdava kommerts- ja kollase pläraajakirjanduse aeg polnud Eestimaale veel saabunud ning „eriti printsipiaalsed“ poliitikud, kes hiljem hakkasid ajakirjanikele ülalt alla vaatama ja ülbelt plärtsuma, tunglesid järjekorras mikrofonide ees, et saaks ka sõnakese sekka öelda ja ennast tähtsaks upitada. Enamvähem selline oli taustolukord.
Niisiis läksin stuudio uksest sisse ja …seal seisid kõik kolleegid toimetusetoas millegipärast ümber ühe kirjutuslaua, millel mängis väike „Philips’i“ taskuraadio. Olid vist kella 15-sed uudised. Tervitasin kõiki valju „hallooga“, mille peale Eesti Video pealik Viktor Siilats pani sõrme suule: „Tšš!…“ Raadiost tuli mingi jampslik jutt, mingi „gekatšepe…”, mingid tankid… Moskva tänavatel… Mida värki?!? Ja siis sain äkki aru. Krt! Oligi toimunud just see, mida me viimastel kuudel olime kogu aeg tegelikult kartnud. Vanameelsete riigipööre Moskvas. Gorbatšov oli daatšas isoleeritud… Teades nõukogude ajalugu, siis iga hetk võis minna verevalamiseks. Ükskõik milline KGB või nõukogude sõjaväe madalalaubaline marssal (ja neid juba jätkus!) võis anda käsu repressioonideks. Raadiost teatati, et Pihkva dessantdiviisi soomukid juba sõidavad Eesti poole eesmärgiga kindlustada nõukogude võim Tallinnas.
Ja siis läks kõigil kiireks. Kolleegid korjasid kokku videokassette salvestustega. Mina kontrollisin oma töökaamerat, akude laetust ja tühjade kassettide olemasolu, helistasin tuttavatele poliitikutele ja sõpradele, et olukorrast rohkem informatsiooni saada (meenutame, et isiklikke mobiiltelefone ja internetti tookord veel ei tuntud, lauatelefone oli aga igas asutuses limiteeritud hulk ja kui kõik korraga helistada tahtsid, tekkisid paratamatult sides „liiklusummikud“). Püüdsime organiseerida käigult võtteid, sissepääsulubasid…
Millegipärast oli vaja minna Viktor Siilatsi kontorisse. See asus kas 5. või 6. korrusel. Lifti kõrvale, A/Ü Kesknõukogu seinastendile, oli keegi juba jõudnud riputada punase NSVLiidu vapiga GKTšP avalduse ning vist ka vene internatside ähvarduse. Nad olid jõudnud selle, ilmselt samal hommikul, tõlkida eesti keelde ja valmis trükkida trükikojas. Meenutan, et tänapäevaseid printereid sel ajal Eestis veel ei tuntud. Masinakirjas tekst mingil A4 paberil poleks aga mõjunud piisavalt ametlikuna. Ametiühingute keskmajas oli ka eestlastest punameelseid tuulenuusutajaid ja šlikerdajaid, mistõttu teadmata, kes konkreetselt on ähvardajad, otsustasime Eesti Video arhiivi osade kaupa Tallinnas erinevatesse kohtadesse peitu viia. Plakati kiskusin stendilt maha, rebisin puruks ja viskasin prügikasti. Hiljem kahetsesin, et oleks võinud selle lehe muuseumieksponaadiks hoida, aga sel hetkel oli otse kirvendav tegutsemisvajadus otsustavate žestide näol. Võimalik, et kui keegi oleks tahtnud intrite plakati hävitamist takistada, oleks võinud minna ka löömaks. Inimesed olid äkki väga ärritunud.
Õhtupoolikul Toompeal. Merelt Tallinna blokaad.
Keegi ütles, et vene sõjalaevad on kogu liikluse merepiiril blokeerinud. Tahtsin seda oma silmadega näha ja mõne videokaadri võtta. Toompea vaateplatvormidelt on peaaegu iga ilmaga hea vaade Tallinna lahele. Läksin sinna.
Patkuli vaateplatvormilt olidki reidil näha paar sõjalaeva. Räägiti, et reisilaeva „Georg Otsa“ sõit Helsingisse jäeti Moskvast tulnud keelu tõttu ära (tol ajal sõitis vaid see laev ühe korra päevas Eesti ja Soome vahet ja otseühendus välismaailmaga oli seega katkenud).
Toomkiriku platsil tuli vastu Eesti politseinike patrull, lühikesed desantvägede AKSU automaadid rinnal. — Püstolist suuremate relvade väljatoomine oli veel üks märk olukorra tõsidusest. (meenutame, et Eesti politsei oli taasasutatud alles sama aasta märtsikuus).
Piirikaitsjad oma staabis (nn. Hannibali majas) olid relvastatud vaid kumminuiade ja võibolla mõne püstoliga. Tänavaristile Piirikaitse staabihoone ees tõsteti kraanaga maha hiiglaslikke graniitblokke.
Läksin Toompea lossi Ülemnõukogu istungile. Ajakirjaniku töötõendiga sain parlamendihoonesse sisse. Saalis oli parajasti istungi vaheaeg. Saadikud sumisesid ja tunglesid kohvikus. Mart Nutt, kes töötas sel ajal välisministeeriumis, kutsus mu seepärast Lossi kõrvaltiiba kus nõukogude võimu ajal ENSV välisministeeriumi ruumid asusid, kohvitama. Kohvitama me aga ei jõudnud…
Välisministeeriumi koridori lõpu-sopis vaatasid noored politseikadetid automaadid põlvede vahel telekat. Oli vist jälle uudiste aeg. Uudiseid kuulati ja vaadati sellises olukorras kõikidest kanalitest vahetpidamata: Eesti Raadio, ETV, Soome TV uudised mitmelt kanalilt, Moskva Kesktelevisioon ja välisraadiote uudised nii Ameerika Häälest kui ka raadio „Svoboda“(„Vabadus“) ja Raadio Vaba Euroopa – viimases oli mul endalgi au sel ajal ja ka palju aastaid hiljem olla kommentaator ja reporter.
Lisaks väikesele SuperVHS kaamerale oli mul alati kotiga kaasas ka pisike, valuuta eest hangitud, Panasonic diktofon-taskuraadio.
Poliitiline olukord tundus minevat järjest tõsisemaks. Tulid teated Leedust, kus juba 19. augusti hommikul enne kella 9 olid kõik Kaunase kohalikud raadio- ja televisiooniobjektid vene dessantväelaste poolt üle võetud. Vilniuse telemasti ja saatejaama okupeerisid vene dessantnikud jõhkra, inimohvreid nõudnud rünnakuga juba jaanuarikuus. Klaipeda reidile ilmunud sõjalaevad olid nagu Tallinnaski blokeerinud kaubasadama välislaevadele. Ka Leedul puudus seega side välismaailmaga. Sama toimus Riias. Niisiis, kõikides Balti „vabariikides” oli sama olukord.
Natuke hiljem jälgisin parlamendi rõdult ülemnõukogu debatte. Käisid mingid vaidlused, milles savisaarlased, kes Ülemnõukogus olid enamuses, püüdsid jälle rahvuslike jõudude vahele kiilu ajada ja seletasid silmakirjalikult, et paremjõud, kes koondusid Eesti Kongressi ümber, ei tahagi tegelikult Eesti iseseisvust, kui nad ei nõustu Savisaare rahvarindeliku „kolmanda vabariigi” projektiga. Vee sogaseks ajamist loosungite kisamisega oli sama palju nagu ka tänapäeval. Nii üritasid endised kommunistidest kaasajooksikud sinimustvalget enda kätte kiskuda ja endale patriootilist müüti kududa…
Kuid kõneleti ka asjalikumaid jutte: valmistuti vastupanuavaldusteks putšistide vägedele. Keegi (vist Marju Lauristin) tegi naiivse ettepaneku kõrvaldada tänavanurkadelt tänavate nimesildid ja maanteedelt viidad, et vene sõjaväel oleks raskem oma asukohta määrata. Kust pidi tädi Marjustin, kes polnud sõjaväeteenistuses käinud teadma, et ohvitseridel on olemas ka kaardid. Et sõjaväe kaardid on väga täpsed ja et sõjaväelasi õpetatakse juba sõjakoolis käigupealt kaartide ja kompasside järgi orienteeruma …otsimata ühtegi viita või silti. Samalaadseid naiivprojekte ja ettepanekuid näeme ka tänapäeva Riigikogus lausa iga päev.
Eesti Kongressiga ja Kodanike Komiteedega seotud saadikuid olid ÜN-s vähemuses. Kelleltki sealt, kui ma ei eksi, tuli ettepanek maalida linnamajade seintele grafiti — tähistades meie vastupanu täheühendiga „E.V.“ ja numbriga „1918“, et sovettidel, kui nad saavutavadki meie allasurumise, Eesti iseseisvus kogu aeg silmade ees oleks. Ka naiivsevõitu, aga vastupanu sümbolina… okei.
Veel hiljem seisin oma taskuraadioga lossi 2. korruse koridoris, vist kusagil kohviku ukse lähedal, ja kuulasin koos tuttavate ÜN saadikutega uudiseid, kui teatati, et 12 km pikkune Nõukogude soomukitel liikuv sõjaväekolonn ületas Luhamaal kell 20 Eesti piiri ja jätkas liikumist Võru suunas. See oli pinev ja masendav silmapilk, kus keegi ei teadnud, mis saab edasi.
Umbes kell pool 12 öösel luges Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ette üleskutse eesti rahvale asuda tele- ja raadiomajade kaitsele.
JÄRGNEB
Erik Boltowski, EKRE
