20. august 1991
Järgnev öö oli minu jaoks uneta. Jäin vabatahtlikult Eesti Videos uudiste-valvesse. Olin öö läbi stuudios. Raadio mängis ja edastas peaaegu vahetpidamata sõnumeid erinevatest Eestimaa paikadest ja sellest, kuidas maailm “Soviet-Russia” sündmustele reageerib. Moskva putš tekitas poliitilisi laineid kogu maailmas.
Kui asi läinuks teravaks ja intrid rünnanuks mõnda Eesti riigiasutust või mõne rahvusliku organisatsiooni peakorterit, pidin helistama ja ajama kolleegid ülesse, siis kaamera haarama ja iga hinna eest kohale jõudma. Taksoga või mõne teise kinnipeetud autoga. Ka juhile makstes. – Ükskõik kuidas.
Hommikul ca kella poole viie paiku ei kannatanud närv enam keldristuudios konutada. Võtsin taskuraadio ja videokaamera õlakotis kaasa ja läksin tänavale. Öö oli olnud vähemalt Tallinnas üllatavalt sündmustevaene, kui mitte arvestada seda, et Ülemnõukogu rahvasaadikud pidasid oma komisjonides öö-istungeid ja vaidlesid riikliku iseseisvuse kehtestamise viisi üle. Hiljem on mõned asjaosalised selle kohta rääkinud kõiksugu segast juttu. Sümptomaatiline on seejuures, et mida nõukogulikum oli kellegi varasem taust, seda ennastõigustavamaks, segasemaks ja mõnel puhul isegi hüsteerilisemalt kangelaslikumaks tema mälestused aastate jooksul muutusid.
Tegelikkus oli see, et Ülemnõukogu ja Eesti Komitee jõud ühinesid ning riiklik iseseisvus sai järgmisel õhtul välja kuulutatud.
Hommik ETV juures
Raadios jooksis terve öö nonstop eriprogramm. Inimesed helistasid saatesse ja oleks igast linnas toimuvast internatside liikumisest teatanud. Arvestades, et impeeriumis käis putš, oli Tallinnas sel ööl tegelikult vaikne. Võibolla vaiksemgi, kui tavaliselt.
Niisiis, kella 5 paiku hommikul ma enam stuudioruumis istuda ja lihtsalt raadiot kuulata ei mallanud. Võtsin oma videokaamera ja läksin tänavale, et salvestada hommikut linnas. Mõtlesin: võibolla viimast vaba hommikut enne vene okupantide soomukite saabumist. Et saaks videofilmis või uudisloos kontrasti – rahulikult magav Tallinn, mida nõukogude soomusvägi asub algaval päeval millegipärast taas-okupeerima. Teadsin, et tele- ja raadiomajade juures on kaitseliitlased ja kodukaitsjad. Kui ETV Gonsiori tn maja juurde jalutasin, tegid Kaitseliidu Tallinna Maleva mehed parajasti hommikurivistust. Mitmed hiljem päris kõrgete aukraadideni tõusnud mehed olid toona noorte lihtkaitseliitlastena rivis (mäletan Leo Kunnast, Margus Rebast, Hillar Tinti ja veel mõnda). Nende noored näod kaitseliitlaste rivis jäid eluks ajaks meelde. Filmisin. Loodetavasti on need videosalvestuse mõned kaadrid, mis seal tookord võtsin, siiani Eesti Video arhiivis.
Toompeal, ca kell 8 hommikul. Tühi plats. – Heinz Valk tuleb suure sammuga habe õieli mäest üles. Tervitame. – „Kas tankid on juba Tallinnas?“, küsib ta reipalt, ise naerdes muretut ja laialt.
„Ei ole veel jõudnud siia. Raadios öeldi, et varahommikul olla kolonn Tartu kõrvalt läbi tulnud,“ vastan mina.
Umbes kell 9 joon püstijalu kohvi „Moskva“ kohviku ukse ees Vabaduse platsil. Suure kohviku fuajee kõrval oli tol ajal mingi kitsas pikk kohvibaar, mis tehti juba vara-varahommikul lahti. Omaaegne kooliõde paralleelklassist läheb mööda ja küsib tervitades naljaga pooleks, et kas juba ootan vene tanke… Ütlen, et vaba uudiste jahimehena kimaks ma neile kasvõi poolele teele vastu, et näha, kuidas nad eesti rahvaga oma teel käituvad. Paraku pole Tallinna tanklates bensiini ja minul pole parajasti autot ja pealegi, ülesanne on jääda Tallinna.
Pihkva dessandi soomusmasinad jõuavad pealinna alles õhtu-eel. Mõned vanemad eesti naised nutavad tänaval. Videokaadrid, mis operaatorid stuudiosse toovad, meenutavad filmikaadreid vene vägede invasioonist Tšehhoslovakkiasse ja Praha kevade mahasurumisest 1968. aastal või natside sissemarssi Pariisi 1940 juunis, kui tänava ääres nutsid ka mehed. Meie silmad on kuivad. Valdav emotsioon on vaoshoitud raev…
Keegi levitab kuulujutte, et Pihkvasse olla kogutud laotäis tuliuusi käeraudasid ja vene raudteele olla antud käsk eraldada suur hulk loomavaguneid. Loomulikult Balti riikide vastpanutegelaste küüditamiseks. Ma pean neid kõlakaid tänini KGB kuulujutu-instituudi professionaalide sepitsusteks, sest oma silmaga ma ühtegi videosalvestust käerauamägedest näinud ei ole. See olnuks aga putšijärgses vabameelsuse õhkkonnas liiga magus saak, et ükski energiast pakatav reporter poleks sellisele asjale jälile jõudnud. Järelikult oli käeraudade jutt rahva hirmutamiseks ja apaatseks muutmiseks mõeldud psyops (e. psühholoogilise sõja operatsioon).
Looma- ja kaubavagunite juttu peaks kontrollima nõukogude raudtee dokumentidest. Pihkva on aga liiga väike linn, et tema raudteejaama vähegi muljetavaldav kogus vaguneid ära mahuks. Pealegi Läti jaoks olnuks ju kusagile samuti vaja vaguneid koguda… Ja Leedu jaoks.
20. augusti varahommikul teatas USA, et ei soovita oma kodanikel sõita NSV Liitu ja kutsus tungivalt koju oma seal viibivad kodanikud. Kardeti, et NSV Liidus puhkeb kodusõda. Tõttöelda olime selle pärast ka ise mures. Ja nagu hiljem selgus, siis mitte päris ilmaasjata. See selgus, kui vene šovinistidest provokaatorid süütasid kohalikud kodusõjad Abhaasias ja Dnestri ääres, kui toimus 1993. a. Moskva oktoobriputš ja sellest aasta hiljem, 1994 detsembris, algas Tšetšeenia esimene sõda.
Viktor Siilats pakkus kõigile Eesti Video kaastöötajatele N. Liidu siniseid (teenistuslikke) välispasse ja Rootsi viisat. Samasugune sinine välispass on mul juba alates sama aasta jaanuarikuust olemas – see oli astme võrra kõvem dokument, kui nn üldine (punasekaaneline, obštšegraždanski) välispass. Teenistusliku välispassiga polnud selle omanikul vaja sotsialistlike riikide viisasid. Rootsi viisad tehti meile konsulaadis „igaks juhuks“ mõne tunniga. Siilatsil oli Andres Küngi kaudu seal käsi sees ja ta tahtis kindel olla, et Eesti Video üliväärtuslik arhiiv jõuaks asjade eriti halva pöörde puhul välismaale ja et need ajakirjanikud, kes oma hääle- ja näoga tehtud poliitiliste seisukohavõttude pärast langeksid kindlasti vene gebiitlike repressioonide ohvriks, saaksid kindlasti maalt välja. Keegi ei teadnud, kui kaua lastakse sellises situatsioonis Rootsi konsulaadilgi enam Tallinnas tegutseda.
Toompea lossis hakkab Ülemnõukogu istung ja poliitikud vaidlevad selle üle, kuidas ja millises sõnastuses peab Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise deklaratsioon olema. Mina olen ka lossis ja jälgin intrigeerimist ja vaidlemist. Üks truudest savisaarlastest süüdistab hüsteeriliselt kähisevaks muutunud häälega Eesti Kongressi ja Eesti Komitee isamaalasi (ja ERSP-d, mis Ülemnõukogus esindatud ei ole), et need ei tahagi Eesti iseseisvust taastada. Loomulikult ei luba „komiteelased” Savisaare „kolmanda vabariigi“ vormis ja tema diktaadi järgi deklaratsiooni teha. Eesti Komitee saadikud nõuavad ainult Eesti Vabariigi õigusjärgset taastamist, mitte mingit uut Eesti riiki, kus vahepealsetel aastakümnetel Eestisse asustatud okupatsioonikolonistid saaksid ka Moskva dirigentide juhendamisel kaasa säutsuda ja segadusi tekitada.
Õhtuks olen väsimusest juba kergelt zombistumas. Tean, et Toompea lossis käib ikka veel vaidlus iseseisvuse väljakuulutamise vormi üle edasi. Otsustav hääletus võib toimuda iga tund, aga see tingel-tangel võib jätkuda ka hommikuni. Ülemnõukogusse saadetakse valvesse üks Eesti Videoga koostööd tegevatest operaatoritest. Stuudiosse jääb ööseks valvesse keegi kolleegidest. Minusugune actioni-kütt võib kaamerakott õlal, koju magama minna, reservatsiooniga, et häire puhul astun voodist kohe kingadesse ja torman…
Hetkel, kui ma hilja õhtul, augustiöö pimeduses, Paldiski mnt ja Toompuieste nurgalt kodu poole poole pööran, mõtlen ühel hetkel siiski veel korra üles Lossi minna, et toimuvast Suurest Hetkest, lihtsalt isikliku huvi pärast, osa saada – et ajaloolisel hetkel oma meeltega ise kõike tajuda – võibolla aastaid hiljem ka järeltulevatele põlvedele sellest kõigest rääkida ja kirjutada… Kõhklen tänavanurgal mõni sekund. Vaatan poolpimeduses Pika Hermanni torni ja siis saab osalt kohusetunne, osalt sündmuste loogika, väsimus ja tüdimus minust võitu. Kas iseseisvus sellel ööl kuulutatakse välja või jääb see homseks Ülemnõukogu istungiks, on noatera peal. Lihtsalt oodata ja passida pole mõtet. Vaidlused õigusliku järjepidevuse üle võivad kesta ka veel mitu päeva. Minust ei sõltu sel hetkel sisuliselt midagi – aga puhanuna ning töövõimelisena olen homme vajalikum. Niisiis, hommik on õhtust targem.
Savisaar ise on just putši ajaks osanud sõita välismaale. Võibolla, et tema puudumine päästiski olukorra. Nõukogude plaanikomitee intriigikunstnik on ära ja tema satraabid vaieldakse Toompeal nurka kinni. Kes siin õieti siis iseseisvuse väljakuulutamist takistab?! Eesti riik on de iure ju olemas! Kui tahate samuti nagu meiegi Eesti iseseisvust, siis taastame selle ometi ära. Lõpuks leiavad rahvarindelased ja eestikomiteelased Eestit ähvardava ohu ees ühise keele. Edgar Savisaar jõuab välismaalt tagasi alles siis, kui Ülo Nugise haamrikolks on juba kostnud. Otsus oli tehtud ja Eestist ei saanud „kolmandat vabariiki” vaid taastati de jure kontinuiteedi alusel. Kõik vahepealne nõukogude okupatsioon ja tema seadused loetakse riigiõiguslikult tühiseks alates 17. juunist 1940. Ex tunc.
Kell 23.02 kui Ülemnõukogu saalis siiski hääletatakse Eesti saatuse üle, üritan ma ennast järgmise päeva seiklusteks välja puhata. Ja need seiklused ei jää tulemata.
Erik Boltowski, EKRE
JÄRGNEB
Vaata lisaks: